Endine võõrkeeleõpetaja: vene keelt ei õpetaks ma iial!
Olen elus näinud ühte inimest, kes sai vene keele koolis selgeks: oma kursaõde. Kahtlustan tegelikult siiani, et ehk ta luiskas, kuid tegelikult võiski Rapla koolis olla usin vene keele õpetaja, kes imeväel lastele kirillitsakeele selgeks õpetas. Võimalik, aga väga harv.
Mina sain vene keele selgeks tänu naabritüdrukule, vennas tänu vene poistest hoovikaaslastele, meie vanemad õppisid selle selgeks nõukogude ühiskonnas elades kuidagi muuseas. Vaevalt, et neidki muide kool aitas. Mu isa räägib siiani värvikaid lugusid oma vene keele õpetajast, kes rääkis ainult puhast vene keelt ja armastas "ühtesid" panna, kui kas või veidi pikemalt mõtlema jäid. Väga värvikas daam, kelle eesti keele oskus tuli ootamatult ilmseks siis, kui ta papsi päevikusse puhtas eesti keeles pika ja põhjaliku märkuse kirjutas.
Minu ja mu venna põlvkonnaga aga vene keele oskamine ka lõppes. Edaspidi hakkasid vene lapsed üha enam eesti sõpradega riigikeeles suhtlema ning vastupidine keeleõpe hääbus. Mäletan, kuidas mu naabritüdruku ema lausa anus, et me ta tütrega ka eesti keelt räägiksime, aga see ei tulnud meil enam välja: kui juba kord oled ühes keeles harjunud, siis üleminek vähem sujusasse keelde toimib vaid hetkeks.Tegelikult, nagu hiljem aru sain, oli minu vene keele omandamine siiski erand: mitte just suuremal osal minu eakaaslastel pole olnud venelastest sõpru.
Meie noorem vend vene keelt muidugi ei oska. Päris huvitav on tema piinu ja pingutusi pealt vaadata, kui endale on keel nii kergelt kätte tulnud. Tore on vaadata, kuidas ta loeb minu jaoks nii lihtsaid dialooge ja millestki aru ei saa. Justkui oleks ta hoopis mõnest teisest riigist.
Sel aastal sai temast gümnasist ning aasta alguses oli ta just vene keele pärast kõige rohkem mures. Tema vanas koolis ei pööratud vene keele õppimisele kuigi suurt tähelepanu, nagu ta arvas. Õpetaja oli rääkinud suure osa ajast sellest, kui väga talle see keel ei meeldi. Väikse kooli õpetajana andis ta vähemalt kolme erinevat võõrkeelt ning arusaadav, et mõni keel on südamelähedasem.
Olgu öeldud, et mu võõrkeeleõpetajast sõbratar ütles, et vene keelt ei sooviks ta eluski anda, kuna see on nii ebapopulaarne aine. Lisaks sellele on õpikutekstid igavad ja õppemetoodika ebaefektiivne. Puudub ka praktika ja motivatsioon erinava tähestikuga võõrast keelt õppida.
Mu vennal on igatahes motivatsioon olemas, ta tahaks väga osata, kuna saab aru, et seda läheb ikka vaja. Esimesed hinded olid tal gümnaasiumis aga tõesti kehvapoolsed, nagu karta oli.
Mis täpselt juhtus, ma ei teagi, aga ühest hetkest hakkas ta vene keele tunnis kiita saama. Hiljuti rääkis ta aga päris naljaka loo. Ta oli läinud õpetajale paralleelklassitundi töövihikut ära viima ning õpetaja oli teda kiitma kukkunud. "Ma ei saanud mitte midagi aru peale selle, et maladets olen," naeris ta. Kõige tipuks oli ta vennast paralleelklassile tutvustanud, kui oma klassi parimat õpilast.
Kui minu venna, kes vene keelt ei oska, on enda klassis üks tublimaid vene keeles, on ilmselt seis üle vabariigi üsna kehv. On ju keskkooli kokku tulnud õpilasi paljudest erinevatest koolidest.
Äge oleks kohata mõnda õpetajat, kes suudab vene keele selgeks õpetada tänapäeva koolilastele. Tahaks kohe näha, kuidas ta seda teeb. Tänapäeval on vene keele õpetaja olla ilmselt üsna keeruline, edukas vene keele õpetaja aga lausa fenomen.
