KAITSEVÄE BLOGI: Kaitseväe akvalangist-geoloogid sukelduvad, ronivad ja ehitavad sildu
Et asjaga korrektselt pihta hakata, tuleb kõigepealt tutvustada, kes üldse on akvalangist-geoloogid ja millega nad tegelevad. Akvalangist-geoloogid kuuluvad pioneeriluure rühma ja tegelevad peamiselt pioneeriluurega nagu teisedki pioneeriluurerühma jaod. Nende eripärad on aga sukeldumis- ja ronimisvõimekus.
Näiteks kui teekonnale jääb sild, võib juhtuda, et akvalangist-geoloog peab tõmbama selga oma sukeldumisülikonna ja sukelduma vee alla, et välja selgitada, kas sild rasketehnikat kannab. Vajadusel puhastavad nad ka näiteks koolmekohti lõhkekehadest.
Et üldse saada akvalangistiks, pidid soovijad läbima sobivustesti. Esmalt valiti välja 15 vabatahtlikku, kellele tehti taustauuring, et teada saada, kes kursusele pürgijatest on tegelenud akvalangismiga, kes õppinud geoloogiat, kes oskab tehnikaga ümber käia. Kui alles oli jäänud kaheksa meest, pandi proovile meeste füüsilised võimed. Tulevased akvalangist-geoloogid pidid aja peale ujuma 200 meetrit, ujuma vee all ühe hingetõmbega võimalikult pika distantsi ning kasutama ujumisel ka maski ja snorklit.
Peaaegu eliit
Arvestades katsetega, mida üksusesse saamiseks läbima peab, ja tõsiasja, et akvalangist-geoloogide jakku kuulub vaid viis meest, võib isegi tinglikult öelda, et tegemist on eliitüksusega. Akvalangist-geoloogide kursuse ülema vanemveebel Eero Naudi sõnul päris eliidiks mehi nimetada siiski ei saa.
"Mina nimetan neid tublideks Eesti sõduriteks, kes on lihtsalt teatud kriteeriumite põhjal välja valitud. Päris professionaale me neist ikkagi teha ei jõua, sest ajateenistuse tsükkel on niivõrd lühike," ütles vanemveebel Naudi.
Oma suhteliselt lühikese kursuse vältel õpivad akvalangist-geoloogid kõike vajalikku, mida üks pioneeriluuraja vajab. Suurt rõhku pannakse praktikale, mistõttu on meestel erinevaid sukeldumisi palju. Jao liikmetele omistatakse ka OWD (open water diver) litsents, mis lubab neil hiljem lahendada erinevaid ülesandeid sisemaa veekogudes. Sukeldumiskoht on ka nende suurim eristaja mereväes teenivatest tuukritest, kes sukelduvad pigem merre.
Keeruline sillaehitus
Veel õpivad mehed geoloogiat, demineerimist, köiel ronimist ja kõikvõimalike vastase tõkete tuvastamist. Artikli kirjutamise päeval harjutasid akvalangist-geoloogid köissilla ehitust üle Valgejõe.
Esmalt pidi üks võitleja köie üle vee vedama, seejärel said teised juba köie abil jõge ületada ning jõe teisele kaldale silla ehitamiseks vajalikke töövahendeid viia. Nii meeste endi kui ka instruktori major Ivar Mäeranna sõnul oli kõige keerulisem ettevalmistuste tegemine. Major Mäerand jälgis mehi vaikides kõrvalt ning vaid vahel poetas sekka mõne kommentaari.
"Kõige paremini õpivad mehed siis, kui nad ise kõik läbi teevad, olgu siis õigesti või valesti. Oma vigadest õpitakse kõige paremini," ütles Mäerand.
Reamees Andreas Arro tunnistas, et silda ehitasid nad esimest korda, mistõttu ei tulnud ka kõik kohe välja nii nagu pidi. "Kõige keerulisem on silla püstipanek ja nööride pingutamine," rääkis reamees Arro.
Köissilla püstitamisel tuli sõduritel ette kõikvõimalikke takistusi, näiteks ei püsinud silla tugitalad püsti ja oli probleeme nööride pingutamisega. Päeva lõpuks, kui juba hämarduma hakkas, saadi sild siiski püsti. Järgmisel päeval oli meestel ees sillaehituse arvestus, mille käigus pidid nad ehitama juba keerulisema silla. Sellega said mehed hakkama ja teenisid välja köiekoolituse diplomi.
