Jevgeni Krištafovitš: Miks Venemaal ei vaidlustata vajadust osata vene keelt?
Ajakirjanik Rein Siku õõvastavad kogemused eesti keele C1 eksamil innustasid kirjutama probleemist, mis vaevab mind vaata et keskkoolist saadik. Ma arvan, et kõik eksamid on kurjast! Ja üldse see, et keegi julgeb hinnata sind – ainulaadset ja kordumatut - mingi oma skaala järgi, toob kahtlemata kaasa solvumist ja pettumust, on liiga bürokraatlik ja mõeldud üksnes sinu, kui eksaminandi kiusamiseks!
Siku näited keeleeksami ülesannetest on lihtsalt jahmatavad. Kirjalikus osas paluti tal kolleegidele tutvustada konverentsi tulemusi, kus ta väidetavalt osales. Sikk kirjutas, et pole seal käinud ja lisas, et kui arvatakse, et ta peaks kujutlema, et on käinud, siis oleks viisakas nii ka kirja panna. Ning tulemus: ta kaotas punkte! Sai kokkuvõtteks 100 asemel 89. Täielik inimese kiusamine, ma ütlen!
Sama probleem on ka sõidueksamiga: instruktor kordab sulle kogu aeg, nagu rikkis grammofon, pööra vasakule ja pööra vasakule. Kurat, meil kogu riik teeb varsti vasakpööret, sa mees ei näe mis ümberringi toimub või?! Kui mina, vaba isamaaline kodanik, ka veel vasakule pööran, mis siis Eestist saab? Vannun teile, et enne valitakse Yana Toom presidendiks, kui ma vasakule pööran! Aga see latentsest sotsialistist sõiduõpilaste kiusaja väidab, et ilma vasakpööret sooritamata Eestis autojuhilube ei saa. Midagi on süsteemiga meil ikka väga valesti.
Eksamikorraldaja, olgu ta ARKist või sihtasutusest Innove, peaks koostama iga eksaminandi jaoks eraldi eksamikava, lähtudes tema eripärast ja huvidest. Enne keeleeksamit on vaja põhjalikult uurida, kas isik soovib lugeda digiboksi kasutusjuhendit, nagu pidi seda tegema Rein Sikk ja vastama valikvastustega küsimustele, või on tal täna inspiratsiooni lugeda lembeluulet.
Sama ka sõidueksamiga - peab ikka enne küsima, millises linnaosas inimesele kõige rohkem meeldib sõita. Kui näiteks hallid paneelmajad vihmases linnas sinus masendust tekitavad, siis see on eksamikorraldaja süü, kui sa seal kohustuslikku sõiduülesannet teha ei suuda. Päriselus ei hakka sa ju vihmases linnas paneelmajade linnaosas kunagi sõitma, nagu ka digiboksi kasutusjuhendit lugema!
Küll oli vanasti päike soojem ja rohi rohelisem! Eesti keele eksameid polnud vaja sellises ulatuses korraldada ja Euroopa keelenõuetega kooskõlastada, sest peale nende, kelle jaoks eesti keel on emakeel (ja lisaks veel käputäiele antropoloogidele) ei huvitanud see väikerahva keel eriti kedagi. Aastasadu oleme siin vene keeles tähtsaid asju ajanud, natuke ka saksa keeles, ja rahu oli majas!
Tuleb nõustuda Rein Sikuga: kui digiboksi ostes saab venekeelne inimene selle kasutusjuhendi meie kauplustest tavaliselt ka vene keeles, siis ei tohi sel teemal tekste keeleeksamil üldse olla. Pole kahtlustki!
Ja need vaesed Ida-Virumaa politseinikud veel! Stalnuhhin ütles Riigikogus selgelt: inimene vanuses 30 pluss ei suuda elus midagi enam juurde õppida, rääkimata enese täiendamisest. 30aastasel on juba kerge dementsus... Muide, ka endine prefekt olevat arvanud, et tema alluvad riigikeele oskuses kesktasemest kõrgemale jõuda ei suudaks ning pole inimlik seda neilt ka eeldada. Aga kui vene keelt mitteoskav Eesti inimene Ida-Virumaal hätta satub, siis see on tema enda süü ja politsei peale loota ei maksa - polnud vaja sinna lihtsalt ronida.
Miskipärast vene keele oskuse vajadust Venemaal keegi ei vaidlusta. Eestis ei meeldi aga riigikeele kõrged oskusnõuded ka paljudele eestlastele. Igas normaalses riigis eksisteerivaid keelenõuded, aga meil loetakse neid endiselt diskrimineerivateks. Hakkame kõik ÜROsse petitsioone saatma, kui digiboksi kasutusjuhend on – Jumal hoidku! – ainult eesti keeles.
Muidugi leidub äärmusi ka teiselt poolt, eriti olukorras, kus eesti keelt teise keelena rääkivaid inimesi on varsti rohkem, kui eestlasi ise, ning nende inimeste keeleoskus on erinev. Sellest on muidugi kohe paanika lahti – meie keel sureb välja, kõik me sureme, maailmalõpp kohe tulemas! Ja seda just nüüd, mil eesti keelest on saanud Euroopa Liidu ametlik keel, kõik dokumendid tõlgitakse eesti keelde (kuigi tõlkekvaliteet kõigub), on meie keele paanikaosakonna aktsiad lakke lennanud.
Siinkohal ei tasu mainidagi, et terve maailm räägib sellist inglise keelt, et ilma tõlgi abita poleks Shakespeare seda kuuldes kunagi taibanud, et tegemist on tema emakeelega. Ja lubage küsida, mis on eesti keele arengule parem – et ta oleks ainult eesti keele filoloogide pärusmaa ning selles räägiks alla miljoni inimese, või et aina rohkem ja rohkem ka muukeelseid inimesi kasutaksid seda keelt argielus ja ametlikus suhtluses?
Loomulikult tuleb õiget eesti keelt kaitsta ja propageerida, seda tuleb õpetada ja toetada inimesi, kes soovivad eesti keelt omandada. Ning ka meie, eesti keelt mitte-emakeelena rääkivad inimesed, võime natuke pingutada, et digiboksi kasutusjuhendist aru saada või mingi suvalise konverentsi tulemustest lühiessee kirjutada, kui see on vajalik keele omandamiseks.
Värskelt 30-aastaseks saanuna julgen arvata, et ma pole oma elus veel kõike avastanud ja vaatamata vananemisega seotud loomulikele bioloogilistele protsessidele suudan veel mõne võõrsõna või isegi hieroglüüfi selgeks saada. See pole tegelikult nii võimatu, kui räägitakse.
