Hardo Aasmäe: Aserbaidžaan läheneb ELile (ja maksab selle ise kinni)

Ukraina ja ELi assotsiatsioonileping jäi Vilniuses sõlmimata. See ELi äpardus on sundinud avalikkust kõnelema rohkem Moldova ja Gruusia suunal tehtud pisikestest edusammudest, kuid nende taustal on täiesti tähelepanuta jäänud ELi koostöö Aserbaidžaaniga.

Aga just Aserbaidžaaniga kirjutati Vilniuses alla viisalihtsustuse kokkulepe. Kuigi see tõsiasi võib tunduda tagasihoidliku ja ebaolulisena, on Aserbaidžaani ning arenenud tööstusriikide suhted kasvanud üsna tormiliselt. Riigi peamisteks kaubanduspartneriteks on lääneriigid, mitte SRÜ maad, kuhu Aserbaidžaan ise kuulub.

Tavaliselt seisneb ELiga assotsieerunud riikide peamine kasu vabakaubanduslepingutes. Eelkõige on need seotud lootusega saada ELi riikides uusi turge ja ahvatleda sealt välisinvesteeringuid oma majanduse turgutamiseks. Vastukaaluks avatakse omad turud ELi kaupadele ja teenustele.

Paraku puudub Aserbaidžaanil selleks otsene vajadus. Riik on Lõuna-Kaukaasia riikide „kohalikus majandusliigas" omamoodi hiid. Aserbaidžaani majanduse osa Lõuna-Kaukaasia riikide hulgas on 75 protsenti, kusjuures 15 protsenti jääb Gruusiale ja 10 protsenti Armeeniale.

Oma siseturgu avavat vabakaubanduslepet ELiga Aserbaidžaan otseselt ei vaja. Elavdada täiendavalt väliskapitali tulekut vabakaubandusleppega pole praegu erilist mõtet, sest lääneriikide kapital on ilma selletagi juba kohal. Ainuüksi nafta- ja gaastööstusesse on seda paigutatud vähemalt 60 miljardi dollari jagu, kusjuures vedajaks on Brith Petroleum Company.

Väliskapitaliga on valmis ehitatud Bakuu-Tbilisi-Ceyhani naftajuhe, mis läks maksma ligikaudu 4 miljardit dollarit. Tänapäeva Aserbaidžaan on ise kapitali väljavedav riik, millest tuntava osa on saanud Gruusia majandus. Bakuus visatakse isegi nalja, et Armeenial on võõras raha, Gruusial on meie raha ja meil on oma raha.

Bakuu-Tbilisi-Kars raudtee ehitatakse ainitiselt aserite riigi rahadega, sest tänu Armeenia lobitööle ei olnud rahvusvahelised pangad sellele ehitusele nõus raha laenama. Raudtee peab läbi Istanbuli avama Aserbaidžaanile ja Gruusiale otsepääsu Euroopasse 2014. aastal.

Aserbaidžaan on Gazpromi eest ära ostnud Kreeka gaasijaotusettevõtte DEPA. Peale selle rahastab Aserbaidžaan Trans-Anatoolia gaasijuhet (TANAP) läbi Türgi Euroopasse. Samuti rahastatakse Trans-Aadria gaasijuhet (TAP) läbi Balkani Lõuna -Itaaliasse. Seda nimekirja võiks jätkata.

Eelnevat kokku võttes - Aserbaidžaan rahastab ise neid projekte, mis elavdavad tema koostööd ELiga. Tavaliselt on asi vastupidi. Assotsiatsioonilepingutega loodavad kolmandad riigid saada sellistele sidusprojektidele ELi rahalist tuge. Kõige selle taustal peavad aserid mõistlikuks jätta oma siseturu avamise küsimused enese otsustada ja mitte siduda end väga tõsiselt sellekohaste rahvusvaheliste lepetega.

ELi assotsiatsioonilepped sisaldavad vabakaubanduse kõrval ka kohustusi, mis puudutavad väärtusi ja põhimõtteid - humanitaarvaldkond sh demokraatia, sõnavabadus ja inimõigused. EL on hakanud viimasel aastakümnel neid üha rohkem tähtsustama. Eriti eredalt murti piike Ukrainaga Julia Tõmošenko vabastamise küsimuses.

Samas ei väärtusküsimused kuigi tähtsad assotsiatsioonilepingutes, mis sõlmiti ebademokraatliku Mubaraki Egiptuse (2001), kuningas Hassan II Maroko (1996) või president Zain al Abidini ibn Ali Tuneesiaga (1996). Paljuski oli neis lepinguis ELi huvipuudus humanitaarvaldkonna vastu seletatav lepinguosaliste riikide nn euroliidu „kõlbmatusega", sest ükski neist ei pürgi EL liikmeks.

Liitumissoovi ei ole üles näidanud ka Aserbaidžaan. Tegemist on sõjaohus oleva riigiga ja ulatuslikust sõjategevusest lahutab teda vaid pidevalt rikutav, 1994. aastal sõlmitud rahvusvaheliste garantiideta vaherahu.

Täiendavalt teeb Aserbaidžaani olukorra keeruliseks tõsiasi, et teatud mõttes on selles sõjalises vastasseisus Armeenia vaid vormiliseks osapooleks. Armeenia taga on Venemaa, mis viimasel ajal on tugevdanud seal oma sõjalist kohalolekut. Sisuliselt oli Venemaa 1994. aastal vaibunud Armeenia -Aserbaidžaani sõjas Armeenia liitlaseks, aidates okupeerida 20 protsenti Aserbaidžaani territooriumist.

Paraku on Venemaa ka Aserbaidžaani põhjanaaber. Suhted temaga on üsna okslikud, mida iseloomustab kasvõi järgnev lugu. Sellel aastal oli viimane Vene sõjaväeosa sunnitud lahkuma Aserbaidžaanist, Gabala raketitõrje radarjaamast. Paraku leiavad aseri võimud sealt siiani miine ja muid lõhkekehi. Ilmselt ei andnud venelased kiusust või lohakusest üle kõiki miinikaarte...

Sõjasolevas riigis kitsendatakse isikuvabadusi. Ameerika Ühendriikides interneeriti Teise maailmasõja puhkedes kõik jaapani päritolu ameerika kodanikud. Aastaid hiljem nende ees vabandati. Suurbritannias ja Prantsusmaal käituti samamoodi saksa kodanikega, vaatamata sellele, et paljud nendest olid natside eest põgenenud poliitilised pagulased - kardeti nende hulka sokutatud natside agente ehk nn viiendat kolonni, mis vähemalt osaliselt vastas tõele. Neis riikides hakkas demokraatlik avalikkus võitlema vahistamisliialdustega juba sõja ajal.

Isikuvabadusi puudutav on Aserbaidžaanis problemaatiline ja mõistagi toob see kaasa proteste. Mõned neist väljaastumistest on õigustatud, kuid esineb ka sõjalise vastaspoole kasu silmas pidavaid juhtumeid. Millised nendest kitsendustest on õigustatud või mis on liialdused, ilmneb lõplikult pärast sõjaohu lõppemist ning Karabahhi küsimuse lahenemist.

Vaatamata probleemidele isikuvabadustega ja kaugeleulatuvate lõimumislepingute puudumisele ELiga, arendavad juhtivad lääneriigid Aserbaidžaaniga piiranguteta koostööd majanduse, kultuuri ja teaduse vallas. See peajoon peab olema ka Eestile juhiseks!