FOTOD: Millega tegeleb eestlaste eriüksus Afganistanis?
2012. aastal omaette struktuuriüksuseks saanud kaitseväe erioperatsioonide üksus on praeguseks saatnud sõjalisele operatsioonile Afganistanis kaks meeskonda. Mida on meie eriväelased seni aastaid üheks peamiseks sõjakoldeks olnud Afganistanis korda saatnud?
Kui siinkirjutaja eriüksuse laagrisse jõudis, oli teine missioonimeeskond Afganistanis teeninud juba neli kuud. Eesti eriüksuslaste ülesanne seal on õpetada ja toetada Afganistani julgeolekujõudude eriüksuslasi, viies nendega läbi erinevaid harjutusi ja käies koos operatsioonidel. Väljaõpe ja ühised operatsioonid toimuvad nii-öelda mentorluse põhimõttel ehk siis koalitsioonijõudude eriüksuslased õpetavad Afganistani võitlejaid ja viimastel on ülesannete täitmisel domineeriv roll. Olgu tegu siis julgestuspatrullidega, võimalike relvapeidikute läbiotsimise või kõrge riskiastmega arreteerimistega. Lisaks täidab Afganistani eriüksus kiirreageerimisüksuse rolli, et vajadusel regulaararmeele või politseiüksustele appi minna.
Missioonile ja tagasi ööpimeduses
Eesti eriüksuslased osalevad kõikidel operatsioonidel koos oma Afganistani partneritega. Viimaste lugupidamine saavutatakse koos operatsioonidel osalemisega ja rasketel hetkedel toetuse ning kindlustunde pakkumisega. Kui teise missioonimeeskonnaga samal ajal Afganistanis teeninud jalaväekompanii operatsioonid kestsid tavaliselt 30 tunnist 96 tunnini, siis eriüksuse enamik operatsioone algas varahommikul ja pärast ülesande täitmist naasti pimedas baasi, kuigi vahel tuli ette ka mitmepäevaseid operatsioone. Oma teenistusaja jooksul Afganistanis osales teine meeskond ühtekokku 11 operatsioonil, mis kõik viidi läbi koos Afganistani partneritega.
Operatsioonid algasid luureandmete töötlemisega ja ülesande täitmiseks valmistumisega. Luureandmeid täpsustati Afganistani partneritega, kellega koos tehti ka operatsiooni plaan ja vajalikud koordineerimised. Lõplikult kinnitas plaani kohalik politseiülem, kes tegi ka otsuse, kas ülesande täitmiseks on lisajõude vaja. Üldiselt täidavad eriüksuslased oma ülesandeid iseseisvalt ja sõltumatult, ilma välise toetuseta, kuid teatud puhkudel vajavad nad ka teiste üksuste abi. Näiteks õhutoetust, mille juhtimiseks on meeskonnas õhutulejuht, kes muuseas tuleb meie enda õhuväe koosseisust, kuid kaasatakse ka Afganistani regulaararmeed, näiteks teepuhastusüksuse näol. Ameerika ühendriikide jalavägi selles piirkonnas baasist väljaspool enam ei tegutse, nii ongi Eesti, USA ja Sloveenia eriväelased ainsad koalitsioonisõdurid, kes maastikul liiguvad.
Baas keset Afganistani mägesid
Nüüdseks on missioonil teeninud kaks erioperatsioonide meeskonda, mõlemad ühes Afganistani väikseimas provintsis, kus elanikke on pea miljoni võrra vähem kui Helmandis. Kaitseväe erioperatsioonide üksuse teise missioonimeeskonna ülema sõnul on eelnevate üksuste töö tulemusena selles provintsis julgeolekuolukord üsna hea, kuid nagu mujalgi Afganistanis, on sealgi nii, et mida kaugemale keskusest minna, seda umbusklikumad inimesed on, sest pole koalitsioonijõududega igapäevaselt harjunud.
Viimased seitse aastat eestlaste teenistust Helmandi provintsis on loonud enamikule kaitseväelastele ja tsiviilisikutele ettekujutuse Afganistanist kui ühest lagedast, liivasest ja tolmusest paigast. Üks suuremaid silmaga nähtavaid erinevusi selle väikese provintsi ja eestlastele harjumuspärase Helmandi provintsi vahel on rohelise ala ja mäeahelike rohkus. See ei tähenda muidugi, et seal oleks puudust kõrbealast. Keeleliselt ja kultuuriliselt Helmandiga suuri erinevusi pole, peamised keeled on ikka puštu ja dari. Elanikkondki on enamasti puštud, kellele arvukuselt järgnevad tadžikid.
Mäed ümbritsevad ka provintsipealinnas asuvat Eesti eriüksuslaste baasi, mida nad jagavad Ameerika ühendriikide ja Sloveenia liitlastega. Täpsustuseks olgu öeldud, et eriüksuse laager asub omakorda suurema baasi sees, mida mehitavad ühendriikide maaväe tavaüksuse võitlejad.
Eriüksuslaste baasis on olemas kõik eluks vajalik. Kindlasti tuleb mainida kahte asja, ilma milleta eestlased väga kaua kusagil paiksed ei ole – saun ja interneti püsiühendus.
Eriüksuse võitlejad, keda ka operaatoriteks nimetatakse, elavad omaette tubades ja nende käsutuses on lisaks saunale veel jõusaal ja väike kööginurk. Ettetulevate olmeliste probleemidega saadakse suures osas ise hakkama ja siinkohal on palju abi meeskonna pioneeridest. Kõige paremini saaks laagris valitsevat õhkkonda iseloomustada võrdlusega, et tegu on kombinatsiooniga patrullbaasi mõnevõrra vabamast olustikust ja suure baasi mugavustest.
Esimeseks kontaktiks kohalikega
Loomulikult puutusid eriüksuslased operatsioonidel kokku ka kohaliku elanikkonnaga, kellega vesteldi erinevatel teemadel. Tavaliselt loovad „põllul” esimese kontakti kohalikega Afganistani eriüksuslased. Kohalikud kurtsid tihti oma väiksemaid ja suuremaid muresid nii koalitsioonijõudude kui ka Afganistani julgeolekujõudude meestele. Isegi kui kumbki nende murede lahendamiseks midagi otseselt teha ei saanud, siis oli ikkagi oluline nad ära kuulata. „Peamine on näidata, et sa hoolid, ning kuulata, mida kohalikel rääkida on,” ütles meeskonna ülem.
Eesti eriüksuslaste meeskonnaülema sõnul suudavad afgaanid varasemate meeskondade hea töö tulemusel ka ise oma mehi välja õpetada ning enamik vajalikest oskustest on neil juba omandatud ja põhitõed teada. Kui afgaanid ise väljaõpet läbi viivad, pole neil vaja ka tõlki, mis tähendab, et uute teadmiste omandamine läheb kergemini ja mehed ei väsi nii kiiresti.
„Nüüd tuleb juba vaadata, mida neile varemõpitule lisaks on vaja selgeks teha,” ütles meeskonnaülem. Nii meeskonnaülem kui ka üks operaatoritest, kellega juttu räägiti, hindavad kohaliku eriüksuse meeste motivatsiooni ja õpivõimet kõrgelt. Nende sõnul viivad Afganistani eriüksuslased alustatu üldjuhul lõpule ja on usaldusväärsed. Viimasele võib kaasa aidata ka see, et enamasti värvatakse eriüksusesse tutvuste kaudu ja meeskonnaliikmed tunnevad üksteist hästi.
Kaks nädalat vett ja vilet on vaid esimene samm
Rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemine on viimane eksam ka meie meeskonna väljaõppes. Oma missiooni lõppfaasis sai meeskond kaitseväe erioperatsioonide üksuse ülemalt kolonelleitnant Riho Ühtegilt meeskonnalipu sõnadega: „Me saatsime teid teele üksusena, kuid siin olete kokku kasvanud ühtseks meeskonnaks, näidanud ennast lahingus ja oma teenistusega hästi hakkama saanud.” Eestlaste teenistusega Afganistanis on rahul ka USA erivägede sihtgrupi ülem major Rich Nessel, kelle alluvuses Eesti meeskond teenib. Major Nesseli sõnul on eestlaste oskused ja taktikad samal tasemel ühendriikide eriväelaste omadega ja see on võimaldanud panna aluse omavahelisele heale koostööle.
Et üldse pääseda eriüksusesse teenima tuleb läbida kahe nädala pikkune katseteseeria nimega „Valik”. Kõnealuse meeskonna operaatorid läbisid „Valiku” nüüdseks juba enam kui kolm aastat tagasi ja on sellest ajast alates kokku harjutanud. „Valik” paneb mehed proovile nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui eriüksuse meestega rääkida, siis jääb kõlama seisukoht, et kui füüsist saab treenida ja end katseteks ette valmistada ning hiljem vormis hoida, siis psüühilise ettevalmistusega nii lihtne ei ole. Jah, mingil määral saab oma vaimu ette valmistada, aga siiski peab inimeses endas juba piisavalt ainest olema, et katsed edukalt läbida.
Eriüksuse kandidaat peaks endale selgeks tegema eelkõige selle, miks ta tahab üksusega liituda. Kas teda meelitas katsetele ainult reklaam või on tal mõni suurem eesmärk. Meeskonna liige peab kindlasti olema vaimselt küps ja iseseisev ning suuteline kaalutletud otsuseid vastu võtma. Ainult tugevast füüsilisest vormist ei piisa või nagu kolonelleitnant Ühtegi ütles, et peaga ei ole vaja telliskive purustada. Tuleb aga mainida, et meeskonna operaatorid on nii heas vormis küll, et suudaksid vajadusel ka seda teha. Vaimsete võimete alla kuuluvad kindlasti ka suhtlemis- ja meeskonnatööoskused. Tegu on ju väikese ning pidevalt koos (eriti missioonil) oleva üksusega ja sellises olukorras on pinged lihtsad tekkima.
"Peas tuleb kõik korras hoida"
Ühes on meeskonna ülem kindel – nimelt peab inimesel olema tahtejõudu. Kandidaadil võib olla füüsiliselt raske, aga kui tal on piisavalt palju tahtmist, siis on need raskused ületatavad. „Võid olla ükskõik kui tugev füüsiliselt, aga peas tuleb ka kõik korras hoida,” ütles üks meeskonna relvaspetsialistidest ja lisas, et just sellest piirist, kus inimene tunneb, et ta enam ei jaksa, tuleb üle saada.
„Valikul” tehakse kõigepealt füüsiline test, mille nõuded vastavad üldjoontes kaitseväe üldfüüsilise testi standarditele. Seejärel tuleb ujuda pool kilomeetrit ning sooritada sukeldumisülesanne. Edasine koosneb aga pea kahenädalasest metsalaagrist, kus pidevas unepuuduses tuleb lahendada erinevaid intellektuaalseid ja füüsilisi ülesandeid. Enamasti kannavad need ülesanded endas eesmärki kurnata kandidaate, et näha, kuidas nad käituvad äärmuslikes situatsioonides. Kahe nädala jooksul tehakse lugematu arv füüsilisi harjutusi, joostakse, roomatakse ja orienteerutakse. Kõike seda nii individuaalselt kui ka meeskondlikult.
Võimaluse korral arvestatakse „Valiku” edukalt läbinud kandidaadi soovi, millist erialaametikohta ta meeskonnas täita tahab, aga eelkõige vaadatakse seda, mida on meeskonnal vaja ehk siis tuleb leida tasakaal inimese enda soovide ja meeskonna vajaduste vahel. Eriüksuse meeskonnas on erialadest esindatud näiteks sellised spetsialistid nagu pioneerid, sidemehed, meedikud ja relvaspetsialistid, aga ka inimesed, kelle ülesanne on töödelda luureandmeid.
Pärast „Valikut” algab baasväljaõpe, mis on ülesehituselt sarnane kaitseväe teiste üksustega, sellele järgneb erialaõpe ning tegutsemine meeskonnana erinevates tingimustes. Baasväljaõppel omandatakse põhitõed, aga see on ka nii-öelda katseaeg, et mehi veel testida. Katsete edukas läbimine ei tähenda, et edasi enam end tõestama ei pea.
Väljaõpe on eriüksustele iseloomulikult väga mitmekülgne, hõlmates individuaalset erialaõpet, relvaõpet, erinevaid taktikaid, aga vajadusel ka keeleõpet. Alguses pannakse palju rõhku ka füüsilisele ettevalmistusele. Väljaõppe hulka kuuluvad kindlasti ka näiteks ujumine, langevarjuhüpped ja erinevad köiega laskumised. Meeskonnaliikmed treenivad ka ise üksteist vastavalt oma erialale. Suurt rõhku pannakse eriüksuses laskeväljaõppele, mis erineb teistes üksustes kasutatavast ja võib meeskonna ülema sõnul uutele liitujatele alguses harjumatu tunduda.
Kuulipildujad ja snaiperrelvad
Arvestades, et eriüksus peab olema paindlik ja valmis täitma erinevaid ülesandeid, seab see omakorda suuremad nõudmised varustusele ja relvastusele. Kuigi ka eriüksuse operaatoritel ei ole kindaid, mis ära ei kaoks, on nende varustus mõnevõrra eespool teiste üksuste omast. Peamine nõue kasutatavale varustusele ja relvastusele on imelihtne – see ei tohi operaatorit alt vedada ja peab vastu pidama ka kõige karmimale kasutamisele ning võimaldama ülesandeid kiiresti ja edukalt täita.
Kolonelleitnant Riho Ühtegi sõnade kohaselt on eriüksuslased mõnes mõttes ka ülejäänud kaitseväe varustuse testijad ja nii mõnedki varustuselemendid on juba jõudnud või jõudmas teiste üksuste kasutusse.
Nii nagu sõduri individuaalvarustus, on ka relvastus eriüksusel teistsugune. Standardrelvad on Heckler & Kochi G36 ja sama tootja püstol USP, lisaks võib operaatorite arsenalist leida veel kuulipilduja MG-4 ja täpsuspüsse HK 417. Välisoperatsioonil Afganistanis kasutasid eriüksuslased muuhulgas liitlaste käest saadud kuulipildujat M134, mis on paremini tuntud nime Minigun all, ja Browningu 12,7 mm kuulipildujat.
Kaitseväe erioperatsioonide üksuse ülema kolonelleitnant Riho Ühtegi sõnul on üksus praegu ikka veel loomisfaasis. See tähendab, et kuigi on saavutatud operatsioonivõime, jätkub ikka veel üksuse komplekteerimine ja väljaõpetamine. Kolmeaastane tsükkel, mis lõppeb missiooniga, on vaid esimene etapp iga meeskonna väljaõppeprogrammis. Edasine väljaõpe keskendub rohkem spetsiifilistele valdkondadele ja ebakonventsionaalsele sõjapidamisele.
Lugu ilmus täismahus kaitseväe ajakirjas Sõdur.
