Ivar Raig: Keda valida Euroopa Parlamenti?
Kuue Eesti saadiku valimisteni Euroopa Parlamenti on jäänud loetud päevad. Miks on see aga nii oluline, kes on need inimesed, kes meid esindavad? EL-i kõige tähtsamaid poliitilisi otsused võetakse vastu EL-i tippkohtumistel, mis toimuvad tavaliselt kolm kuni neli korda aastas valitsusjuhtide ja/või riigipeade osavõtul. Euroopa Komisjonil on ainuõigus õigusaktide algatamiseks ja ka menetlusest tagasikutsumiseks igas otsustamise faasis.
Enamik EL-i ca 25 tuhandest õigusaktist puudutab otseselt või kaudselt ka Eestit. Sellepärast pole ükskõik, kes Eestit EL-i institutsioonides esindab. Kuigi enamuse õigusaktidest võtab lõplikul kujul vastu Ministrite Nõukogu (kuhu kuuluvad vastava ala ministrid igast liikmesriigist), on parlamendi roll tänaseks oluliselt suurenenud Lissaboni Lepingu jõustumise tõttu.
Kuid sellegi poolest on Euroopa Parlamendi roll ELi juhtimisel võrreldes rahvusriikide parlamentide rolliga rahvusriikides suhteliselt väike. Senini pole ühtegi seadust, mille puhul Euroopa Parlamendil oleks lõplik otsustusõigus. Selline olukord väljendab demokraatia defitsiiti EL-i institutsioonides ning EL-i madalat legitiimsust.
Seega Eesti ja teiste riikide esindajaid, kes osalevad EL-i seadusandliku protsessi põhilistes faasides, ei valita, vaid nimetatakse. Need on eelkõige S. Kallas kui EL Komisjoni liige, H. Hololei, S. Ratso, M. Rute jt EL Komisjoni kõrged ametnikud, kelle hulka on nüüd otsustanud pürgida ka A. Ansip.
Euroopa Parlamendi liikme ajutine staatus võimaldab selleks sujuvat ettevalmistust. Reformierakonna jätkamine valitsuses tagab A. Ansipi nimetamise Euroopa Komisjoni liikme kandidaadiks järgmiseks viieks aastaks. Koalitsioonipartneri vahetus välistas ebamugava rivaliteedi IRL-i kandidaadiga komisjoni liikme kohale. Komisjoni liikmeks pürgimine tagab rohkem võimu ja ka vähemalt kolm korda kõrgema palga võrreldes Eesti presidendi ametiga.
Erinevalt eelmistest valimistest saab seekord rahvas tõepoolest valida Euroopa Parlamendi liikmeid. Paraku saadiku tagasikutsumise mehhanismi pole, seda isegi juhuks kui valitu peaks muutma oma erakondlikku kuuluvust või seisukohti - nagu on piinlikult juhtunud juba mitme Eestist valitud saadikuga. Selles mõttes vajab valimisseadus jätkuvalt täiendamist, et muuta eurosaadik mandaadiga paremini seotuks ja aruandekohuslaseks ning tema valimiskulud avalikuks.
Erakonnad ei soovi avalikustada oma valimiskulusid enne valimisi ilmselt ka sellepärast, et osa valimiskulusid tasuvad kandidaadid ise (ka sponsorite kaudu). Osalist isefinantseerimist peetakse üldiselt põhjendatuks, sest valitud saadiku palk ja pension saavad olema oluliselt suuremad kui sissetulekud Riigikogust või mistahes teisest riigitööst Eestis.
Ühe Euroopa Parlamendi liikme viie aasta hinnaks (palk ca 7000 eurot kuus, pluss assistentide, komandeeringute ja teenuste maksumused) kujuneb EL maksumaksja jaoks ühel valimisperioodil kokku üle 3 miljoni euro. Sellepärast tasuvad Eesti suuremate erakondade kandidaatide paari-kolmesaja tuhande eurosed valimiskampaaniad end kuhjaga ära.
Lissaboni lepe suurendas Euroopa Parlamendi rolli kokku 68 valdkonnas, enamasti selle läbi, et rahvusriikidelt võeti mitmetes valdkondades ära vetoõigus ning suurendati EL-i institutsioonide õiguspädevust uutes koostöövaldkondades. Kuid jätkuvalt pole Euroopa Parlamendil erilist pädevust mahuka põllumajanduse seadusandluse (üle 7000 akti) vastuvõtmisel ja muutmisel, rääkimata paljudest teistest EL nn tundlikest poliitikatest.
Näiteks EL-i eelarve koostamisel on parlamendi pädevuses teha muutusi vaid nn mittekohustuslike kulude osas. Ühtse põllumajanduspoliitika ja teiste kohustuslike kulutuste eelarve osas otsustab üksnes Ministrite Nõukogu EL-i komisjoni range protseduuri kohaselt. Seega puudutab EP mõjutamisõigus vaid pisut rohkem kui pooli õigusakte ja vaid ca poolt EL-i eelarvet.
EP liikmetel pole õigust seadusakti algatamiseks või selle menetlusest välja arvamiseks. Põhiliseks EP õiguseks jääb Euroopa Komisjoni tervikuna ametisse nimetamine ja ka tagasi kutsumine ning komisjoni liikmetele küsimuste ja järelepärimiste esitamine.
Kuna parlamendi rolli Euroopa poliitikas võib pidada teisejärguliseks, siis võib Euroopa Parlamentigi pidada mõneti jututoaks, kuhu kuuluvad enamasti rahvusriikide teenekad veteranpoliitikud, suurest poliitikast välja langenud, eelpensionile saadetud või opositsiooni jäänud poliitikud.
Keda siis Eestist Euroopa Parlamenti valida? Valijad võiksid arvestada sellega, et häid Eesti poliitikuid tuleks hoida ka 2015. aasta riigikogu valimiste jaoks. Sellepärast ei osalegi paljud tipp-poliitikud EP valimistel või kavatsevad mandaadist loobuda. Opositsioon kasutab neid valimisi ära oma positsioonide tugevdamiseks ja Riigikogu valimisteks valmistumiseks.
Eesti riigi kui terviku huvides oleks hea, kui iga suurem erakond saaks ühe mandaadi. Siis saaks iga meie arvestatav poliitikakild osa Euroopas valitsevast mõttelaadist ja poliitilisest kultuurist.
Loodan, et Euroopa Parlamenti valitakse saadikud, kes on juba tõestanud oma võimekust rahvusvahelises poliitikas, realistlikult hinnanud ELi võimalusi Eesti elu edendamisel või töötanud välismaal rahvusvahelistes organisatsioonides Eesti rahvuslike huvide kaitsmisel.
