Taavi Minnik: Vene hing ja palja torsoga Vladimir Putin kala püüdmas
Toon igapäevaelulise, kuid sagedase näite tervishoiusüsteemist. Kui kedagi tabab ebaõnn Venemaal operatsioonilauale sattuda, siis tuleb anda meelehead nii arstidele kui ka õdedele. Aga eriti tähtis on anestesioloog, kes vihjab enne operatsiooni algust tagasihoidlikult patsiendile, et ilma sümboolse rahasummata võib doos olla kas liiga väike või liiga suur.
Vene ajaloolises mälus on Ivan Julma (Иван Грозный, otsetõlkes Ivan Ähvardav või Ivan Hirmuäratav) aegadest peale tugevalt kinnistunud kuvand valitsejast, kui tsaar-isakesest (царь-батюшка), kes on loomult küll hea, kuid ei tea, mis tema tohutu suurel maal Kremlist eemal toimub, sest teda petavad tema enda bojaarid. See on ka põhjus, miks lokkab maal korralagedus.
Palju on räägitud ja kirjutatud müstilisest „vene hingest". Venemaa üks tuntumaid 20. sajandi filosoofe Nikolai Berdajev (1874-1918) on 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ning enamlaste võimuhaaramise mõjul kirjutatud artiklis „Venemaa hing" („Душа России" aastast 1918) kirjeldanud vene rahvast kuuleka, passiivse ja feminiinse mõrsjana, kes ootab pikkisilmi peigmeest-kaasat-valitsejat ning mida kõvema käega seda parem.
„Passiivsus" ja „naiselikkus" on Berdjajevi järgi iseloomulik nii Venemaale kui ka vene ajaloole. „Võim" lähtub Venemaal alati väljast, mitte seestpoolt. Vene rahvas pole Berdjajevi järgi seda mitte kunagi ise „loonud" vaid „võim" on alati ise rahva juurde „tulnud", nagu peigmees tuleb oma mõrsja juurde.
Sarnaselt ei ole vene rahvas Putini režiimi „loonud", vaid tegemist on järjekordse peigmees-valitsejaga Venemaa ajaloos, kes on mõrsja juurde tulnud. Seekordne „peiu" on iseenesest küll värvitu, tema ülikoolitee, KGB-karjäär, aga ka ponnistused judo-tatamil olid keskpärased.
Oma 40-eluaastate alguses tassis ja hoidis Putin vihmavarju oma ülikooliaegse õppejõu ning Peterburi meeri ja oligarhi Anatoli Sobtšaki pea kohal. Kunagisest vihmavarjurist on aga eelkõige tänapäevase massimeedia abil vormitud mõrsjale-rahvale atraktiivne ning seksikas paariline.
Putin võitlemas metsatulekahjuga ajal, mil suits Moskvat lämmatab, Putin lendamas hävituslennukil Tšetšeenia kohal, Putin Amuuri ääres tiigrijahil, Putin mootorratta sadulas koos „õigeuskliku" mootorrattakambaga - seda rida võiks lõpmatuseni täiendada. Ilma naljata - Putin on Venemaal seksisümbol.
Meenub mu kunagise õppejõu Nemirovski jutustus sellest, kuidas ta viis aastat tagasi üritas ühel hommikul edutult Moskovski Komsomoletsit osta. Õppejõud küsis seda tööle tulles kolmest erinevast kioskist ning sai iga kord vastuseks, et leht on otsas ning naised ostsid enamiku numbritest ära, kuna selles avaldati foto palja torsoga Vladimir Vladimirovitšist kala püüdmas.
Putini võimueliit on iseenesest „võõras". See vaatleb Venemaad ja vene rahvast kui ressurssi, mis on võimaldanud sellel, tegelikult väikesearvulisel inimgrupil rikastuda ning selle vilju nautida. Varjatud osalused suurfirmades, salastatud kontod Šveitsi või Luksemburgi pankades, lossid päikeserandadel, luksusjahid, lapsed lääne eliitkoolides... Ainsad mõjusad lääneriikide sanktsioonid saavad seisneda oligarhide luksusliku elulaadi piiramises.
Kelle kannatus on pikem - Vene oligarhide või rahva oma?
Venemaa rahvas on ajaloos palju kannatanud ja kannatab veel. Kuid oligarhide närvid võivad üles ütelda. Nemad on seekordse „peiu" Venemaa jaoks loonud ja nende võimuses on teda ka korrale kutsuda. Kui rääkida veel kujundite keeles, siis politseiriigi rajaja Putini võim Venemaal on kõigest Jeltsini pehme autoritaarse režiimi jätk. Mõlema loojateks on sama oligarhide „perekond", mille sees käib võimuvõitlus ja kust 2000. aastate algul toimunud ümberjagamiste tulemusena väljusid kaotajatena muuhulgas Hodorkovski ja Berezovski.
Nikolai Berdjajev on Venemaa hinges kirjeldanud vene rahva sisse kodeeritud jõuetut ja alateadlikku viha ning allasurutud frustratsiooni, mis lähtub õigusetusest ning võimetusest valitsevat olukorda muuta ning parandada. Samuti on seal osa ootuste mittetäitumises, kuna realiseeruvad vaid võimu, mitte rahva huvid.
See jõuetu viha võib kergusega transformeeruda massipsühhoosiks ning seda on ühtlasi hõlbus kanaliseerida näiteks massimeedia abil välis- või sisevaenlaste vastu. Vaadates ajalukku, on Vene ajaloolise mälu keskseks narratiiviks vene rahva kangelaslik võitlus sissetungija vastu, olgu nendeks teutoonid, mongolid, poolakad, rootslased, Napoleon Bonaparte või Adolf Hitler.
Viimaste uuringute järgi ei kahtle televisioonis edastava informatsiooni objektiivsuses 73% venemaalastest, kus juures 88% jaoks on televisioon olulisim (sageli ainus) allikas, kust hankida infot maailmas toimuvast. Põhimõtteliselt on Putini režiimil õnnestunud täna juhtida rahulolematusest Venemaa oludega tulenev viha, mis selgelt avaldus 2011-2012. aasta meeleavaldustes, temale sobivasse voolusängi Ukraina ning lääneriikide vastu.
Putini meedia õppetund oma ärahirmutatud alamatele on olnud üks: kui tahate muudatusi või isegi „uut peiut", nagu rahvas Kiievis, siis saate kodusõja nagu Süürias ja korralageduse nagu Jeltsini ajal. Kui tahate veeretada oma elupäevad lõpuni „stabiilsuses", siis elage selle peiuga, kes teie sängi 15 aastat tagasi ise ronis, ehkki ta teid üle päeva armutult läbi kolgib.
