Vabatahtliku otsijana pimedas metsas: mul polnud õrna aimugi, kui lai on riba, mida mina peaks läbi kammima, kuidas püsida rivis ja kuidas otsida
Rahulikust Eurovisioni lauluvõistluse jälgimisest sai öine kondamine metsas, et üles leida päeval kadunud väike laps, kirjutab oma blogis Eliisabet. Tema kogemus on ehk õpetlik abimees neile, kes tulevikus sarnasesse olukorda satuvad.
Elasime kaasa Eurovisonile, aga ausalt öeldes ei suutnud ma päris lõpuni saatele keskenduda, sest täiesti möödaminnes tuli välja, et meie kodukandis on üks väike 6-aastane poiss kaduma läinud. Me jõudsime alles üheksa paiku linna ja polnud sellest üldse kuulnud. Kuskil kesköö paiku jõudis minuni info, et vabatahtlikud koonduvad, et minna metsa last otsima.
Kella poole kaheks, kui võitja oli selgunud ja Eesti suurepärane 7. koht samuti selgeks saanud, olin mina ka otsusele jõudnud - tahan appi minna. Õde oli samuti kohe valmis. H, kes juba mõnda aega oli haigutanud ja kojuminekust unistas, sai ka aru, et nüüd on ikkagi minek, ja otsustas õla alla panna. Mis oli väga hea, sest ilma tema teadlikkuseta poleks asjal suurt mõtet olnud.
Kui ma oleks lihtsalt otsustanud kohale sõita, siis oleks see näinud välja umbes nii, et panen endale kampsuni jaki alla ja tõmban tossud jalga ja lähen. H käis kõigepealt bensukast läbi ja varus suurel hulgal patareisid. Siis otsis kodus välja kõik korralikud taskulambid, pani valmis kummikud, pakkis kotti helkurvestid ja uuris kaardi pealt, kuhu üldse minema peaks.
Ma oleks vist lihtsalt mingis suunas sõitma hakanud ja lootnud, et näen otsijaid. Samamoodi oli just H see, kes ütles, et vaatamata infole, et enne kella viit kedagi metsa ei lasta, tuleb kohe minna, sest läheb külmaks ja laps tuleb kohe üles leida. Teine pool oli see, et õde ütles, et tema paneb suusakostüümi selga, et külm ei hakkaks.
Nii et natuke pärast kolme otsingupaika jõudes olime kamba peale üsna korralikult varustatud. Välja arvatud see, et telefonid olid nii minul kui ka õel peaaegu tühjad.
Ragistasin läbi võsa, nutt kurgus
Otsimiskogemus ise oli üsna painav. Kuigi hakkas juba valgeks minema, oli metsa all siiski veel pime. Minu koht reas sattus olema üsna tihe metsaalune, teisi otsijaid praktiliselt ei näinud, kuulsin ainult pidevalt hüüdmist: "Andre, Andre!"
Ragistasin oma taskulambiga läbi võsa, endal nutt kurgus, sest sain aru, et minu otsinguid saadaks edu ainult siis, kui ma kogemata lapsele otsa komistaksin. Mul polnud õrna aimugi, kuidas ma peaks otsimisele lähenema, kui lai on see riba, mida mina peaks läbi kammima, kuidas püsida rivis ja samal ajal ikkagi olla veendunud, et ala on läbi otsitud.
Otsimist koordineerisid meie pool rivis kaks kaitseväevormis meest, nemad püüdsid jälgida, et vahed inimeste vahel ei oleks ei liiga väikesed ega liiga pikad, et rivi püsiks ja kammiksime läbi mõttekaid kohti.
Lõpuks jõudsime sihi peale, kus meid taas korralikult paika pandi ja kästi paigal olla. Teine ots rivist liikus edasi, meie ootasime käsku. Ja siis järsku kõlas kuskilt kaugel hüüe: "Laps on leitud!" See oli täiesti uskumatu tunne! Esialgu polnud küll mingit infot selle kohta, kas lapsega ka kõik korras on, aga vähemalt on leitud. Ja leidjaks polnud tuukrid...
Metsast välja tulles oli nagu suur pidu. Palju rahvast, kõik rõõmsate nägudega - "meie võit!", nagu hüüdis üks kaitseliidu vormis noormees. Vaatasime, kui palju erinevaid inimesi oli kohale tulnud, sõidukid uhketest maasturitest autodeni, mille kohta ei oskaks arvatagi, et need sõita võiksid. Kõik olid valmis aitama, et leida üks pisike tüüp, kes enam koju ei osanud tulla.
