Leo ja Juhani pere lugu | Kuidas äiapapa väimehest meistri koolitas
Samal aastal, kui Leo korstnapühkijaks hakkas, sündis Jõgevamaal Voorel väike Juhan Räni. Juhan oli veel poisike, kui sõbralt kuulis, et selle onu õpib Tallinnas ühe kõva meistri juures korstnapühkijaks. Meistri nimi oli Leo Kalme.
Juhan poleks iial osanud arvata, et ta kunagi meister Leo Kalme tütre Regina Kuremaa tehnikumis tantsima palub.
REGINA (kergelt õhetades): Mina olin siis kuusteist, üritasin zootehnikuks saada.
JUHAN: Mina olin kaheksateist ja õppisin agronoomiks. Ja kui ma nägin, et Kuremaal tantsusaalis istub üks tütarlaps ruudulises seelikus, siis ma tundsin, et pean ta tantsima saama! Ja ma sain! Start oli aeglane, kestis mitu kuud, aga kui lõpuks tuttavad olime, siis…
REGINA (seelikuäärt silitades): Oli ilus aeg.
JUHAN: Tänavu sai pulmadest kolmkümmend aastat. Meil on viis tütart ja kolm lapselast.
Vanasti oli nii, et alati kui agronoom Juhan Räni puhkuse ajal linnas äia juures käis (Leo elab Sauel), kuulas ta korstnapühkimise-jutte ja aitas Leod.
Ükskord läksid koos sauna, kell oli üheksa. Aeg läks, jutt veeres, naised ootasid. Kell sai kümme, üksteist, kaksteist, üks, kaks... Kell kolm öösel tulid Juhan ja Leo saunauksest välja. Ega nii meistriks ei saa, et käid kaks nädalat kursustel ja kogu moos. Juhan muudkui kuulas ja pani kõrva taha.
JUHAN: Leol on neid lugusid ikka mee-le-tult!
REGINA: No aga sul endal ju ka.
Äiapapa Leo köhib hääle puhtaks (ütleb, et asbest on kopsus). Ja räägib.
LEO: Oh-jah. Tead, mille eest ma oma esimese natšai teenisin, krooni ajal?
Ei oska arvata.
LEO: Täpsuse eest! Keegi proua helistab, et homme tulevad sõbrad külla, aga kamin ajab suitsu sisse. Vaja korda teha – kohe, hommepäev. Ma küsin, mis kell ma tulla võin. Vaikus.
Küsin, mis kell pissile lähete hommikul. – Kell kuus.
Selge, kell kuus olen kohal!
Hommikul kell kuus selgub, et proual on turvamees ja tädike, kes talle seal saiu küpsetab. Mõlemad närvis mis hirmus – võõrad nii vara ukse taga, proua saab pahaseks!
Ega midagi, koputan prouale magamistoa uksele. Uks läheb lahti – Enelin Meiusi ise, kuulus äridaam!
Nii nagu ta voodist tõusis, nii ta seal oli, paljas nagu porgand! Ütlesin, et tulin kella kuueks, nagu jutt jäi.
Plõmm, lööb ukse kinni. Ja kui uuesti lagedale ilmub, on hommikumantel seljas (no eest ikka lahti!) ja 500 krooni näpu vahel: „See on teile täpsuse eest!“
Aga Juhani ja Reginaga on meil jutujärg korstnapühkija-eelses ajas.
Korstnapühkija Juhan räägib, kuidas perekondlikud sidemed temast korstnapühkija tegid.
JUHAN: Olgem nüüd ikka päris ausad, ega ma tegelikult korstnapühkijaks saada ei kavatsenud. See oli 17 aastat tagasi, olin Peetris Järvamaal agronoom.
Suvi oli samasugune vihmane nagu tänavu, heina sai tehtud liiga vähe. Tuhandele lehmale kaheksateist tonni on natuke kasin. Ühesõnaga – seisud ei olnud head.
Olin oma kastiga UAZi roolis, sõitsin põllule (Ämbra külas), et vaadata, kuidas põhurullid varju alla saavad. Ja pimedas kurvis sõitis mulle kitsal teel vastu veoauto GAZ-53. Nelja meetri peal nägime teineteist.
Tõmbasin paremale, et panen võssa, aga tema küttis mulle otse sisse. UAZ lendas külili ja lohises kümme-viisteist meetrit…
REGINA: Viis meetrit!
JUHAN: Lohises viis meetrit… Ja kujutad sa ette – kabiini tagaseinast roolini oli pärast selline vahe (näitab nappi paarikümmet sentimeetrit).
Ausalt öeldes, ma täitsa kujutan selle inimese šokki ette, kes oli GAZ-53 roolis, ja arvas, et ma olen teises ilmas, ja kui ma siis helistama hakkasin ja kiirabi välja kutsusin ja…
Vabadel nädalalõppudel käis agronoom Juhan aastaid äiapapal korstna otsas abiks.
LEO: Oh-jah!
Köhib hääle puhtaks.
LEO: Eks see õppimine ikka aega võttis – Juhan ju koolitatud põllumees!
JUHAN: Aga jah, pärast seda, kui ma UAZiga paugu panin, tundsin äkki, et mingi muutuse pean ma oma elus tegema. Mul oli viis last. Viissada krooni andsin naisele iga kuu. See oli aastal 2000 ikka väga närakas palk.
Läksin esimese kliendi juurde õunapuid lõikama ja see ütles, et kui lõigatud saad, vaata pliit ka üle ja mine korstna otsa kah! Ja kui nüüd päris aus olla, siis õunapuu ladvas on peaaegu sama mõnus turnida nagu katusel!
REGINA: Ega need esimesed aastad kerged ei olnud.
REGINA (rõõmsalt): Toime tulime!
JUHAN: Mu kallis abikaasa on juba targem kui Tallinna keskmine korstnapühkija.
LEO: Aga näed, mul oli hiljaaegu…Keegi rikkur vanalinnast helistab, temal kamin ei tõmba. Et peab tellima kaamerauuringu ja laskma vaadata, kus see ummistus on. Ütlesin, et pole siin mingit uuringut vaja, see läheb sul tonni maksma. Anna viis sotti, poisid teevad augu seina ja asi klaar.
Rikkur: ei või olla, ei või olla!!!
Ütlesin, et võib küll olla! Läksin üles korstna otsa ja mõõtsin silma järgi, kus see ummistus olla võib, ja näitasin poistele toas koha ära, siia tehke auk! Ja arva ära, kui ligi ma ummistusele sain! (kaval nägu ees) Kolm kuni viis sentimeetrit! Poisid võtsid sisse kukkunud kivi välja ja kamin tõmbas mis mühin!
REGINA: Räägi seda lugu ka, kuidas sa põlema läksid!
JUHAN: Oli pigipõletamise õppepäev. Tegime sõbraga noortele kukkedele selgeks, kuidas pigi põletada ei tohi. Panime süütevedelikuga pigi põlema ja rääkisime jutu juurde – et pigi põleb temperatuuril 1200 kraadi. Ja et punane kivi hakkab sulama temperatuuril midagi 1190.
Kõik tulekustutid-veeämbrid-värgid olid ilusti ligi ja kõik oli kena. Asi hakkas lõppema, mõtlesin, et viimase süütevedeliku-tilga lasen veel juurde. (Hingab sügavalt sisse.) Idioot kuubis! (Paus.) Nagu ma lasin, süütevedelik aurustus. Ja siis kõik plahvatas. (Paus.) Mehed vaatasid mind nagu tuleskulptuuri, mis mööda pööningut ringi leegib.
REGINA: Ja mina jooksin apteeki, et andke midagi, mees läks mul korstna otsas põlema!
REGINA: Kas sa seda lugu rääkisid, kuidas vares korstnas käis?
JUHAN: Tuli telefonikõne, et keegi on korstnas, vist vares.
Jõuan kohale, omanik ütleb, et enam ei ole korstnas, vist juba kaminas. Ronin kaminasse, teen siibrid lahti, vaatan lõõri – jalad vahivad vastu, vares vist jah! Tõmban ühest jalast, kostab protestikisa. (Juhan kisab nagu korstnasse jäänud vares.)
Ta on kaksiratsi siibri peal. Pika pusimise peale sain linnul mõlemad jalad pihku, tõmbasin varese välja ja lasksin ta aknast lendu. Vares pani lötaki-lötaki puu otsa. Viis minutit istus ühe koha peal ja püüdis ennast kohendada. Kui tänuliku näoga ta mind vaatas!
JUHAN ÜTLEB, ET ta kallis abikaasa Regina on korstnapühkimise valdkonnas targem kui keskmine Tallinna korstnapühkija. Sest viimased kaks aastat vastab Regina kõnedele ja võtab tellimusi vastu, kuna imelikul kombel hakkavad kõned just siis tulema, kui Juhan parasjagu korstna otsas seisab.
Ja mis puutub korstnapühkijate järelkasvu pere nooremate põlvkondade hulgas, siis väimehele number üks meeldis korstnapühkija-amet väga, ta käis katusel kaasas, aga mingi jama tekkis tervisega.
Väimehele number kaks sobib see asi eriti. Kui tal sõjaväelase amet üle viskab, lubab Juhan temast korstnapühkija koolitada. Väimees number kolm on filmimees ja tema vist korstnapühkijaks ei pretendeeri.
JUHAN: Kui ma sulle päris ausalt ütlen – korstnapühkija amet on selline, et sa pead olema paraja kiiksuga. Peab olema midagi, mis sind sinna korstna otsa viib. Rahalõhn see ei ole.
