Pealinlane omandireformist: elan munitsipaalkorteris juba 15 aastat sunnismaisena ja pangale tagatisena midagi näidata pole

"Olen neljandat põlve tallinlane, lapsed viiendat põlve. Elasime Mustamäel ühetoalises korteris ühes esimestest valminud majadest (saime ema töökoha kaudu, kuna elasime ühiskorteris südalinnas) 20 aastat, abiellusin, sündisid lapsed, kitsaks jäi," kirjutab Delfi lugeja oma pere loo seoses omandireformiga.

"Leidsime inimese, kes soovis oma vanaisa ehitatud majas asuva ahjuküttega korteri vahetada väiksema keskküttega korteri vastu. Saime kokkuleppele, et minu pere maksab talle teatud summa peale, siis vormistasime vahetuse. Alustasime uues elamises suure remondiga, lammutasime ahjud, panime keskkütte, st radiaatorid katlaga, ehitasime vannitoa elektriboileriga, korrastasime aia, rajasime liivakasti, kiige, suitsuahju ja olime rõõmsad," kirjeldab loo autor rõõmsalt oma tol korral hea vahetuse peale.

"Pärast seal 18 aastat elamist toimus omandireform. Inimene, kellega me vahetuse vormistasime, soovis nüüd oma "armsat" isa ehitatud korterit tagasi, mille ta 18 aastat tagasi oli vabal tahtel meie perele vahetanud. Pakkusin, et teeme korteritega tagasivahetuse, ta ei olnud nõus. Kuna peres oli 2 kooliealist last, õnnestus peale ootamisi saada linnalt munitsipaalkorter Lasnamäele. Õnneks kuuse alla ei sattunud. Elangi nüüd seal juba 15 aastat, sunnismaisena. Üks laps on seetõttu siit riigist ära läinud. Igatsen elamist endisesse piirkonda, rohelisse inimsõbralikumasse rajooni. Kuna erastada midagi ei saanud, puudub ka pangalaenu saamiseks tagatis. Leian, et omandireform on minu perele ülekohut teinud ja ootan hüvitamist," kirjutab pealinlane Delfile.