Tiiu ja Taso, pensioniealised seljakotirändurid
Saan Taso Erima (80) ja Tiiu Ustaaliga (73) tuttavaks nende reisijutte lugedes. Nad on kirja pannud ja raamatuteks köitnud kümneid reisikirju. Kord on kirjutanud üks, kord teine – naisterahva pilguga ja meesterahva pilguga. Ühel ööl enne intervjuud ei saa ma magadagi, sest kirjad on nii haaravad. Kuna lugedes jäi mulje, et Tiiu ja Taso on igavesti koos olnud, neil on ühine minevik ja ühised lapsed, alustangi juttu küsimusega, millal nende suur reisimine algas. Kas siis, kui lapsed suureks said?
Tiiu: Oi, me ei ole mingi klassikaline abielus vanapaar! Oleme tänapäevane koostegutsev ja -mõtlev paar. Lapsed on ka „minu omad ja sinu omad”, minul kaks poega, Tasol kaks tütart, minul kolm lapselast, Tasol neli.
Siis tuleb ju kõigepealt välja selgitada, kuidas teie lugu alguse sai.
Taso: Eks meie lugu saigi alguse reisil.
Tiiu: See oli bussireis Beneluxi, oli 1993. aasta. Mina olin 48-aastane ja Taso natuke vanem. Meil olid pered, aga mõlemad tulime sellele reisile üksi ja jäime teineteisele silma.
Taso: Ja jäimegi koos reisima. Nii et jah, mingi ideaalne peremudel me pole. Aga ega meil midagi varjata ka ole.
Tiiu: Äkki on see halb eeskuju, et ära mine üksi reisile, võid leida kaaslase?
Huvitav on see, et pärast tuli välja, et oleme mõlemad TPI-s teedeinseneriks õppinud, lihtsalt Taso oli juba ammu lõpetanud, kui mina alustasin. Meil on väga hea klapp, kuigi oleme väga erinevad inimesed. Taso on asjalikum tüüp, mina olen rohkem suhtleja. Aga mõlemad oleme alati seiklusteks valmis, oleme hea tiim.
Seda on tunda, Tiiu ja Taso koostööd on kõrvalt nauditav jälgida. Nad pole alati üksmeelel ega supertõsised, aga on siiski teineteisega vankumatus harmoonias.
Olete juba üle kümne aasta seljakotirändurid, kuidas selleni jõudsite?
Taso: Nii saab reisikuludelt kokku hoida.
Tiiu: Ja põnevam on ka!
Taso: Tänapäeval polegi see ju midagi erilist, seljakotirändureid on palju.
Selliseid, kes lõpetavad gümnaasiumi ja lähevad maailma avastama, on tõesti palju. Neid, kes haaravad seljakoti pensionile jäädes, mitte eriti.
Tiiu: Jah, igas riigis on imestatud meie vanuse üle. Aga meie mõlema lemmikkoht on idamaad ja seal on vanemate inimeste vastu väga suur austus. Meid on alati lausa poputatud, inimesed on nii lahked, rõõmsa olemisega, abivalmis ja muudkui imestavad, et olete nii vanad ja reisite niimoodi.
Te teete enne reise kõvasti eeltööd, teie reisiinfoga materjal on muljet avaldav.
Tiiu: Me oleme vana aja inimesed, nii et reisidel telefone kaasas ei kanna – nutitelefone meil polegi. Kodustele saadame meile, kui saame.
Taso: See on vahel muidugi problemaatiline. Veel mõned aastad tagasi oli hotellides alati internetivõimalus ja vastuvõtulaua kõrval paar arvutit, mida sai kasutada. Aga kuna nüüd on kõigil nutitelefonid, ei ole enam paljudes kohtades netivõimalust. Raamatukogud on nüüd ainukesed kohad, kus saab pea alati arvutit kasutada.
Ilma telefonita võib vahel keeruline olla. Mis saab, kui reisil olles teineteist ära kaotate?
Taso: Eks see olukord tuleb siis kuidagi lahendada. Näiteks Jaapanis tegime öist bussisõitu ja hommikul kella nelja paiku oli peatus. Tiiu läks välja.
Tiiu: Oli vaja korra ümber nurga käia. Tulen tagasi, bussi ei ole. Oma arust andsin bussijuhile küll märku, et tulen tagasi, aga ju ta siis ei saanud aru.
Taso: Õnneks olin poolärkvel ja nii kui buss liikuma hakkas, sain aru, et Tiiut pole kõrval. Kobisin üles, läksin bussijuhi juurde ja hakkasin kehakeeles ja näppudega seletama, mis on juhtunud.
Tiiu: Mul oli selge, et kui buss tagasi tuleb, siis samasse kohta, kus ma maha läksin. Nii et seisin seal.
Taso: Ja bussijuht saigi aru, sõitis tagasi ja Tiiu sai peale.
Paistab, et te saate alati hakkama. Hirmu üldse pole?
Taso: Siiamaani pole olnud, aga kes teab, äkki mõne aasta pärast tuleb...
Tiiu: Inimene peabki ju ise kõigega hakkama saama. Oled sa siis kodus või reisil. Kõik olulised asjad saab alati räägitud, kasvõi kehakeeles.
Kas vahel on ka möödarääkimisi ette tulnud?
Taso: Ikka. Näiteks Hiinas ostsime ükskord bussipileti järgmisse sihtkohta. Hakkasime sõitma ja umbes poolteise tunni pärast oli peatus. Mõtlesime, et sirutame vähe jalgu, aga tuli välja, et oli hoopis lõpp-peatus. Kuna teadsime, et meie sihtkohta peaks palju pikem maa olema, saime aru, et oleme vales kohas. Kus, ei tea. Lõpuks mõtlesime, et ah, ükspuha kus oleme, katsume nüüd bussijaama kassast saada piletid õigesse linna. Ja saimegi.
Saite teada, kus vahepeal olite?
Taso: Pärast saime jah.
Tiiu: Sellised vahvad asjad annavad reisile vürtsi juurde.
Taso: Veel eredamad mälestused on kohtumised loomadega, sest loomi kohtab väga harva. Inimesed teevad müra, loomad ei näita ennast. Aga siiski on olnud väga toredaid kohtumisi. Ükskord ühel matkarajal Borneo [Kalimantani] saarel märkasime, et meiega liigub kaasa kümnepealine ahvikari. Mööda maad käivad ja meiega paralleelselt. Nemad vaatavad meid ja meie vaatame neid. Mina olen isane ja ahvikarjal on oma isane ja...
Ainult et teil on ainult üks emane karjas?
Taso: Vähevõitu jah! Ühel hetkel meie teed ristusid, nii et äkki olime nende keskel. Mõtlesime: mis nüüd saab, kas tulevad kallale? Aga varsti saime aru, et mõlemal „karjal” oli oma tee, mida mööda minna, ja mõlemad pidasid sellest kinni.
Tiiu: See oli tõeline elamus!
Taso: Põhja-Tais Khao Yai saarel autoga sõites nägime metsikuid elevante. Ühes kohas kõndis metselevant mööda teed. Autojuhid ei julge elevandist mööda sõita – see on ohtlik, üks löök ja autot pole enam ollagi. Nii see elevant seal mõnules, vahepeal tegi häält. See kestis tükk aega. Lõpuks ikka pööras võsa poole ja autod said ta tagumikust mööda sõita.
Tiiu: Samal reisil sõitsime autokastis, kus oli veel üks kohalik. Järsku hüppas välja, korjas midagi peo peale ja näitas meile: must skorpion. Võttis selle ilusasti pihku ja pani vahepeal põrandale maha ka.
Kas ta on surmav?
Taso: Päris ära sellest ei sure, aga valud on kõvad, nii et ei soovita.
Olete reisidel valusaid kogemusi saanud?
Tiiu: Ikka, putukahammustused ja kaanid ja muu selline. Minul on olnud ka varbaluumurd, millele Taso lahase valmistas. Pärast arst ei uskunud, et ise saab lahast teha.
Haige varba tõttu oli Tiiu reisiajaloos vist ainuke aeg, kui ta mõnda aega n-ö palmi all puhkas ja midagi ei teinud – sest ta ei saanud liikuda. Muidu käivad Tiiu ja Taso ikka jalgsi ringi ja avastavad nii palju kui võimalik.
Kuidas te nii heas vormis olete?
Taso: Nepalis ma olingi liiga optimistlik – oled 77-aastane onkel ja mõtled, et lähed krabinal mäest üles, aga ega ikka ei lähe küll. Minust kiiremas tempos liikusid seal kümme hiina näitsikut. Kuna startisin enamasti hommikuti neist varem, siis keskhommiku paiku nad möödusid minust. Vahetasime tervitusi, nende jaoks olin ma old uncle.
Tiiu: Very old uncle. (Naerab.)
Taso: No very old ikka ei olnud. (Muheleb.)
Tiiu: Teinekord oleme teinud nalja loodusparkides või mäkkeronimisel – kõik need ju tänapäeval tasulised –, et näe, very old man võiks ikka odavamalt saada. On ikka tohutu vahe, millist tasu peavad maksma kohalikud ja millist turistid.
Taso: Oma viiekordne vahe on. Vahel tuleb raha pärast millestki loobuda, aga mitte reisimisest!
Sest kõik on võimalik?
Taso: Muidugi. Kindlasti mõned hakkavad artiklit lugedes pahandama, et teised pensionärid elavad nälja piiril, aga meie saame endale ei tea mis reise lubada. Et kindlasti said esivanematelt sada hektarit metsa ja nüüd priiskavad.
Tiiu: Tegelikult pole me kumbki esivanematelt midagi saanud. Igapäevaelu käib ikka nii, et kõik ostud teeme poes, kus on soodushinnad.
Taso: Eesmärk ongi reisimise nimel kõige muu pealt kokku hoida.
Tiiu: Taevast ei kuku mitte midagi. Kui lähed poodi ja ostad, mis sulle meeldib, siis muidugi ei reisi kuhugi. Pead ikka arvet pidama. Iga kuu paned natuke kõrvale ja saad aastas korra reisile minna küll. Muidugi mitte luksusreisile, aga seda pole meile vajagi.
Kus te viimati käisite?
Tiiu: Maikuus käisime Usbekistanis, see oli hästi vahva reis.
Ja kuhu viib järgmine reis?
Taso: Ette ei tohi öelda!
Tiiu: Mõtetes reisime muidugi kogu aeg, iga päev!
