Tagatoa rändesaade | Madison laseks suure palgaga töötajad sisserännu kvoodita Eestisse. Kaljulaid küsib: mis saab neist kriisi korral?

Delfi valimissaates peavad rändedebatti EKRE esindaja Jaak Madison ja Keskerakonnast riigikokku pürgiv Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid.

Eesti väike sisserännu kvoot jooksis umbe ehk sai täis juba aasta esimesel tööpäeval ehk 2. jaanuaril. Ettevõtjad on ammu mures, et nii väike kvoot (ca 1300 inimest aastas) seisab risti jalus majandusel, töökäsi on puudu ja seda peaks tõstma. Poliitikud pole aga 90-ndate algusest pärineva piirangu reformimisega kuidagi edasi jõudnud.

EKRE esindaja ja riigikogu liige Jaak Madison pakkus alustuseks, et kvoodi üle kurdavad kõige enam vähe palka maksta tahtvad ettevõtjad. „Mis ettevõtjad, loomulikult on teatud ettevõtjate seltskond, kes kurdavad, et pole enam töötajaid, kes tahaks teha tööd 500-600 euro eest,“ põrutas ta.

Madisoni sõnul pole neil ettevõtjatel, kes korralikku palka maksavad, mingit probleemi. „Ma võin siin tuua Cleveroni juhi, kes ütleb, et mul on kõik hästi, sest ta läheb palgatõusuga kaasa. Inimesed tahavad siia tööle tulla, isegi rongiga hommikul Viljandisse, sest seal on keskmine sissetulek 2000 eurot kuus.“

Keskerakonnast riigikokku pürgiv Raimond Kaljulaid oli täitsa päri palgaküsimusega. „See, mida Jaak puudutas palgaküsimuses, see on tegelikult õige. Sisserännukvoodist rääkides, siis üks komponent on see, et kui suurendame seda, siis saadame ettevõtlusele sõnumi, et madala lisandväärtusega töökohad on endiselt meie riigis oodatud. Tegelikult tahame ju seda, et meie inimeste sissetulekud kasvaksid.“

Ka Kaljulaid oli läbinähtavalt selle poolt, et riik ei saa piirideta sisserännet lubada. „Riigi jaoks tervikuna on palju nüansse, mille peale veel mõelda. Peame mõtlema, et majanduse tõusu perioodele järgnevad ka langusperioodid. Kui meil on nüüd suurel hulgal äsja rikki sattunud tööjõudu, keda siis koondatakse raskel ajal, siis on meil tõsine probleem ja päris suur surve erinevatele avalike teenustele, elamispindadele jne. Meist jõukamad riigid on selle enda kogemuse pealt läbi elanud ja õnneks on meil võimalik nende kogemusest õppida,“ seletas keskerakondlane.

Samas nõustus ta, et paindlikkust oleks juurde vaja. „Mulle ei meeldi rändekvootide juures see, et kui poliitikud joonistavad enne valimisi jäikasid jooni paberile, et kas oleme selle kvoodi suurendamise vastu või poolt. Mõistlikum oleks selline riigi tööandjate ja ametiühingute kolmepoolsete ja pidevalt kestvate kõneluste ja turuolukorrale vastavalt poliitika pidev korrigeerimine,“ nägi ta lahendust.

Madison leidis, et kolmepoolne kokkuleppe ettevõtjate, ametiühingute ja riigi vahel oleks põhimõtteliselt väga õige, aga seal peaks teatud piirid ette andma siiski.

„Kui näiteks EKRE ja Keskerakond on peale valimisi laua taga ja meie soov on hoida rangemat kvooti ja teil on liberaalsem nägemus, siis tuleb kutsuda laua taha ka ametiühingud ja ettevõtjad ja leida kompromiss, mis rahuldaks võimalikult paljusid Eesti elanikke, ettevõtjaid ja ka töötajaid,“ pakkus ta entusiastlikult.

Otsese küsimuse peale, et kas EKRE on seega nõus sisserännu kvoodi üle arutama, oli ta kõhklemata nõus.“Muidugi me oleksime nõus! Näiteks meie programmis on ka kirjas, et kvoodi alt läheksid välja kolme kordset Eesti keskmist palka teenivad töötajad. See oleks ca 3600 eurot. Eraettevõtluses, kus me räägime tippspetsialistidest, inseneridest.. 3600 eurot ei ole mingisugune müstiline palk, Soomes teenib bussijuht ka rohkem!“