Elu pärast surma. Suitsiid on Eesti ühiskonnas seniajani tabuteema

Suitsiid on Eesti ühiskonnas seniajani tabuteema, mis mõjub laastavalt vabasurma läinu lähedastele ja sõpradele ning teeb kohmetuks kolleegid ja tuttavad.

Homse hingedepäeva hakul räägivad neli naist oma kogemusest suitsiidi teinud lähedasega. See on äärmiselt valus teema alates enesetapustatistikast, kus Eesti on maailma riikidest esimese 30 seas – aastas registreeritakse meil keskeltläbi 200 vabasurma, arvestamata tõenäolisi narkosurmi, uppumisi ja liiklusõnnetusi, mille tagapõhi võib olla suitsiidne. Meil puudub riiklik suitsiidiennetuskava, toetusprogrammid peredele, käitumisjuhised ja palju muud vajalikku, rääkimata sellest, et vaibumatus hingehädas inimene ei pääse õigel ajal isegi psühhiaatri vastuvõtule. Kuid statistika põhjal võib üks suitsiid mõjutada 60 inimest, mis tähendab, et Eestis võib aastas seetõttu 12 000 inimest tabada mitmesugused psüühilised ja füüsilised probleemid.

Marit: juhtunust ei saa üle, kuid sellega õpib elama

(Abikaasa tappis end 2012. aastal)

Mäletan seda päeva hästi, hoolimata šokist. See oli nagu välk selgest taevast. Tagantjärele tean, et tal oli pikaaegne korduv depressioon ja lõplikuks päästikuks said tõsised tööprobleemid.

Depressioonist sain aru alles hiljem, sest ka tööstressis inimene on kergesti ärrituv, murelik. Sa ei tule selle peale, millal tavaline murelik olek läheb üle millekski tõsisemaks. Isegi psühhiaater on mulle tunnistanud, et alati ei osata seda diagnoosida.

Olime kodus tema muredest üldiselt rääkinud, aga kui ei öelda asju otse välja, ei tarvitse sa tajuda olukorra tõsidust. Mu abikaasa puhul ei viidanud miski, et ta on otsustanud. Ta käis paar päeva enne trennis, arutas sõpradega puhkuseplaane, lennukipiletid olid ostetud paar kuud hilisemaks ajaks, teatripiletid... Olid igasugused plaanid nii tööl kui ka peres.

Inimesed peavad sellisesse olukorda sattudes teadvustama, et nüüd ollaksegi keset sellist traumat, mis on täiesti teistsugune. Esimene pool aastat tunned, et oled füüsiliselt ja emotsionaalselt kombaini alla jäänud. See on palju enamat kui tavaline surm, väga traumaatiline, seotud vägivallaga. Seda tuleb endale teadvustada. Läheb väga-väga kaua aega, et järje peale saada. Sa pole enam kunagi sama inimene, kes olid. Aga sa saad sealt edasi minna.

Teiseks tuleb teadvustada, et minuga juhtunu on väga raske ja sellega ma üksi hakkama ei saa. Et võtan vastu kogu abi, mis mulle vähegi pakutakse. Ja küsin vajaduse korral juurde.

Meie lapsed olid tollal üsna väikesed. Ega muud varianti ei olnud, kui ka neile tuli rääkida ausalt, öelda, et inimese mõtted ei olnud terved, tema vaim jäi haigeks. Kindlasti tuleb lastele selgeks teha, et nemad ei olnud selles süüdi. Ja kindlasti polnud asi selles, et neid ei armastatud.

Hilisematest kõnelustest lastega olen aru saanud, et see „vaim jäi haigeks” selgitus on kohale jõudnud, nad käsitlevad seda haigusena. Lastel mööduvad esimesed emotsioonid rutem, aga me ei tea, mis jälje see neisse jättis ja kuidas nad vanemaks saades seda mõtestavad.

Kõrvaseisjatel on vale ettekujutus: noh, aasta on möödas, nüüd on järelikult kõik hästi. Ei ole. Kolm aastat võib olla kõik hästi, aga neljandal tuleb uus löök muul teemal ja sa elad vana juhtumit uuesti läbi. Sul on vana arm all ja uus valu tuleb sinna peale.

Mind aitas väga palju terapeut, keda mulle soovitati. Käisin tema juures umbes aasta, algul tihemini, hiljem harvem. Ta oli väga professionaalne, surmateemale spetsialiseerunud. Psühholoog aitab aru saada segastest tunnetest, näiteks kas sa oleksid pidanud juhtunut ette nägema. Kui mõnel on juhtunu tõttu tugev vihatunne, tegeleb ta sellega. Aitab emotsioonide pundart harutada ja suunata adekvaatsemasse voolusängi.

Mõnda aitab korrastamine – koristamine või aiatöö, millega korrastad ka oma mõtteid. Ei tohi unustada, et enda eest peab hoolitsema ja jõudma trenni või kasvõi spaasse, näitusele.

Tööle tagasi läksin nädala pärast. Kui su elu on äkitselt täiesti ebanormaalne, siis töö on üks koht, kus on normaalne olla. Kus kõik läheb samamoodi edasi erinevalt su isiklikust elust.

Minul vedas tohutult. Kõik ümber olid väga toeks – rohkemgi, kui oleksin arvanud. Tean, et paljud kardavad sellises olukorras suhelda ja sõprade kadumine on tüüpiline. Seda ütles ka mu terapeut, et tihti juhtub, et osa inimesi kaob su kõrvalt – paljud ei oska toime tulla. Tehke ise esimene samm, kui märkate, et teine inimene ei oska olla. Enamasti on inimesed kaastundlikud ja tahavad aidata, aga ei oska.

Mina läksingi ise teiste juurde ja ütlesin: „Olen endiselt normaalne inimene ja minuga võib vabalt suhelda.”

Küsisin selle läbi teinud inimestelt, mis veel aitab. Palju mainiti, et kui oled vähegi jalul, siis tee või õpi midagi uut. Täienda end oma erialal, võta vastu uusi väljakutseid tööl, õpi mingit pilli mängima või süüa tegema. Et sa ei jääks kinni sellesse, mis oli, sest see pole enam sama.

Mida võiksid kõrvalseisjad selles olukorras teha? Võiks öelda kasvõi: „Nii kahju on!”

Kõige parem on helistada ja pakkuda abi olmeasjades: „Kuule, ma tulen ja niidan su muru ära.” Algul oled ju täiesti oimetu ja söögitegeminegi on raske, rääkimata notari juurde minekust. Võib pakkuda näiteks laste trenni viimist. Võtta lapsed natukeseks ajaks ja nendega midagi koos teha, nii et sa ise saad olla kaks tundi õnnetu. Ma ei saa ju kodus laste silme all kokku kukkuda või päevi voodis nutta. On iseenesest okei, kui oled laste nähes õnnetu, aga ütle neile turvatunde andmiseks ka seda, et me saame hakkama.

Ei ole õige öelda, et aeg parandab haavad, sest haavad jäävad nagunii. Nendest asjadest ei saada üle, nendega õpitakse elama, ütleb minu kogemus. See on sama tunne, kui sul on üks jalg amputeeritud. Sa ei saa sellest üle, aga sa õpid sellega elama.

Praeguseks on mu elus uus kaaslane. On suur õnn, kui sulle antakse veel üks ilus suhe. Ja ma pean ütlema, et need kaks meest oleksid omavahel väga hästi läbi saanud.

Viktoria: enesetapp on tabuteema. Üks ei küsi, teine ei räägi

(Isa võttis endalt elu 2014. aastal)

Isa oli 71, kui selgus, et tal tuleks minna operatsioonile, et halvenenud nägemist säilitada. Operatsioon pidi andma võimaluse, et tema nägemine jääks samale tasemele püsima. Keelitasin teda opile minema, arstid rääkisid temaga, aga ta loobus. Mulle tundub, et samal hetke võttis ta ka vastu otsuse oma elu kohta.

Kuigi ta oli pensionär, oli töö tema jaoks väga tähtis, tal oli oma väike firma. Kui ta nägemise tõttu poleks enam tööd saanud teha, siis oleks tema eneseväärikus olnud haavatud, ta oleks muutunud teistest sõltuvaks. See oli tema suurim hirm.

Meie perekond eesotsas emaga on väga hoolitsev, nii et isa poleks pidanud kartma, et jätame ta tähelepanuta. Aga ise mitte hakkama saada oli tema enda jaoks vastuvõetamatu. Ta oli ka enne maininud, et ei taha abituna elada.

Isa muutus depressiivseks, hakkas end tundma füüsiliselt nõrgana, aga see tuli pigem elule alla andmisest. Esimestest muutustest kuni suitsiidini kulus umbes pool aastat. Meil polnud vähimatki aimu tema plaanist, kuigi ta oli kunagi oma suhtumisest rääkinud.

Kui ta kutsus mu enda juurde ja selgitas maja küttesüsteemi tööd, siis arvasin, et ta teeb seda nägemise kadumise pärast, et oskaksin sellega ümber käia. Hiljem sain aru, et tegelikult tahtis ta enne äraminekut jagada kõikvõimalikku praktilist infot, kuidas temata toime tulla.

Isa kartis jääda nii viletsaks, et ei suuda hiljem enesetapuga hakkama saada. Selle hirmu pärast otsustaski ta nii kiiresti elust lahkumise kasuks.

Ta helistas enne enda mahalaskmist politseisse ja teatas oma plaanist. Ta ei tahtnud, et koju tulles avaneks meile kohutav vaatepilt. Isa oli kõik ette valmistanud ja läbi mõelnud, valinud hetke, kui ema oli linna läinud ja kedagi peale tema kodus ei olnud. Jättis meile kirja, kus seisis, et on meile tänulik...

Olin parajasti peol, kui politsei helistas ja küsis, kas selle ja selle nimeline inimene on minu isa. Kui olin vanemate juurde jõudnud, oli nende kodutänav sisse piiratud, politsei üritas välja selgitada, kas isa on selles kohas, kus ta ütles end olevat, ega ründa neid. See operatsioon kestis tunde, sest politseil on oma rutiin niisugusteks olukordadeks. Oli tõeliselt jube selles olukorras tänaval oodata.

Kui kõik oli ilmsiks saanud, olin šokis. Mu mõistusesse see tookord ei jõudnud, küllap tuleb nii äärmuslikus olukorras mingi blokk peale.

Ma ei pea isa sammu egoistlikuks, sest nägin tema hirmu. Tunnete vastu ei saa. Kui sa nii väga kardad, võib sulle rääkida kes iganes, et toetab ja armastab sind, aga sellest jääb väheks.

Isa surm tegi tohutult haiget, aga mõistsin, mida ta tundis. Samas andis mulle südamerahu teadmine, et olen teinud tema heaks kõik, mis võimalik. Ma ei tundnud, et oleksin jätnud midagi ütlemata või tegemata.

Lastele oli vanaisaga juhtunut raske seletada. Nad olid tookord üsna väikesed, kõige vanem teismeline. Nad teadsid isa tervisest. Üks lastest ütles küll: „Äkki oleks pidanud rohkem tema juures käima?”, nii et mingit süütunnet oli tunda.

Minul seda tunnet ei olnud. Minu põhimõte on alati olnud elada ja käituda nii, et ei oleks südametunnistuspiinu, kui käesolev päev jääks viimaseks. Arvan, et inimesed, keda ma armastan, teavad seda kindlasti.

Ema jaoks oli raskeim esimene aasta. Ta oli olnud oma mehele väga pühendunud. Ema on leebe ja hell, isa uhke ja iseseisev, nad olid olemuselt väga erinevad. Kergem on mõista seda, kes on sinuga sarnasem. Ema puhul ei kujutaks ma iial sama olukorda ette, sest tema mõtleb alati eelkõige teistele. Aga sa pead mõistma ka inimest, kes ei mõtle samamoodi kui sina.

Väga paljud inimesed ei pööranud üldse tähelepanu sellele, mis meil oli juhtunud. Läksin päev hiljem tööle ja see oli hea, seal ei saa oma mõtetega nii palju üksi jääda. Raskes olukorras on alati vaja tegevust ja töö on selleks parim. Kurb oli see, et paljud tuttavad vältisid juhtunut ega avaldanud isegi kaastunnet. Tahad, et keegi tunneks su vastu huvi, ütleks kasvõi paar sõna. Aga see on nagu tabuteema. Üks ei küsi, teine ei räägi ja jääbki mulje, et midagi pole juhtunud. Alati võib küsida, kuidas inimene end tunneb – kui inimene ei taha rääkida, siis las olla nii. Võib pakkuda, kas saaks millegagi aidata. Paljud ei vaja otsest abi, aga küsimus näitab, et oled osavõtlik. Inimesi tuleks õpetada sellistes olukordades käituma – üldse surma, aga eriti enesetapu puhul.

Liisa: näen siiani unes, et see on tegelikult vaid mäng

(Sõber läks vabasurma 2016. aastal)

Paar päeva enne, kui ta enesetapu tegi, olime rääkinud. Ta helistas mulle, lõkerdasime lakkamatult ja oli hullult lõbus. Ja siis ütles, et tal on viimane piir ees, kus enam edasi elada ei saa. Küsis minult Seewaldi kohta. Vastasin, et see oli parimaid asju mu elus, olin tänulik, et oma depressiooniga sinna sattusin. Rääkisin üksikasjaliselt sealsetest ravivõimalustest. Ta lubas, et läheb. Paar päeva hiljem saatsin sõnumi: „Kas lähed?” Ta ei vastanud.

Ta polnud läinud haiglasse, vaid vabasurma. Kui seda meie ühiselt sõbrannalt kuulsin, vajusin maha ja ulgusin, nagu ma elus polnud teinud. Võib-olla sellepärast, et olen ka ise olnud suitsiidile nii lähedal, teadsin, kui hullus seisus peab olema, kui seda võimalust kaalud. See on tunne, et sa ei saa hingata, sa lähed hulluks, lausa füüsiline valu. Mõtlesin, kui halb on minul olnud ja olen suutnud sellest välja tulla – järelikult temal pidi olema palju hullem. Kujutlus armsast inimesest nöörisõlme nikerdamas ja seda kinnitamas tuli mulle peatumatu vooluna silme ette.

Kui ise omadega puntras olin, rääkisin kohe kõigiga, kellega võimalik: tuttava psühholoogiga, terapeudiga, võõraste inimestega, vastasin kirjadele. Räägin igasuguste probleemide puhul. Enamik inimesi ei tee seda.

Kuna ta pere elas välismaal, aitasime matuseid korraldada. Pidin kogu aeg tegutsema: surmakuulutus, sotsiaalmeedia info, krematooriumi arved – tegevust oli palju, kuhu end kaotada. Nutsin iga päev. Tuli ette üleloomulikke kohtumisi temaga, kui näiteks tundsin, et ta astus mu tuppa. Tal oli äratuntav lõhn, mida oma toas aeg-ajalt tajusin. Nägin, et teistel, lähedasematel inimestel on veel raskem ja tundsin, et mul pole õigust laiali laguneda.

Ma ei suutnud kaua uskuda, et see päriselt juhtus. Siiani näen unes, et see oli tegelikult mäng. Et olen kuskil Anu Välba saates, siis liigub sein eest ära ja tema hüppab selle tagant välja. Näen teda pidevalt tänaval ja püüan talle vahel sõnumeid saata, nii et alles paari sõna telefoni toksimise järel saan aru, mida teen.

Kolm kuud pärast matuseid algas päevapealt apaatne depressioon, kus ma ei olnud võimeline mitte midagi tegema. Jäin mitmeks kuuks haiguslehele. See aeg on vaakum, ma ei mäleta sellest mitte midagi peale selle, et olukord läks kogu aeg hullemaks.

Pool aastat hiljem viis mees mu ühel päeval vaatama Disney multikat „Coco”, mis räägib sellest, kuhu kallid inimesed lähevad pärast surma. Töinasin pool filmi, aga sellest päevast hakkas mul paremaks minema. Ülitotakas asi, aga mulle mõjus nii. Hakkasin tasapisi ellu naasma.

Inimesed leinavad erinevalt. Kui minu põhiline emotsioon oli süütunne, siis ühel sõbral oli viha. Ta oli nii vihane, et vabasurma valinul oli nii palju inimesi ümber, kes teda armastasid, aitasid, kes tast hoolisid. Kui isegi selline armee inimesi ei suuda teda päästa… Neid suhtumisi meie sõpruskonnas oli väga erinevaid.

Ta matustel oli palju rasedaid ja beebidega naisi, see leevendas minu jaoks paljutki. See oli ehe märk, et elu läheb edasi.

Siis tulid paljud rääkima, et ka neil on keegi enesetapu teinud. See õudselt vihastas mind – kuidas sa tuled ütlema, et tead, mida ma tunnen. Iga inimese puhul on reaktsioonid nii erinevad, kuidas sa julged! Ka mulle avaldati kaastunnet, mis mind endast välja viis. Ma polnud suutnud juhtunut ära hoida, ei sõidutanud teda hullarisse, nii et see süütunne kasvas veelgi. Ma olen kõige halvem sõber, ei aidanud teda, kui tal raske oli.

Nüüd hiljuti adusin esimest korda, et valu on kadunud. See oli nii üllatav, sest olin kindel, et ei saa elu lõpuni hingata. Hakkasin kohe märkama, milliseid uusi asju on vahepeal ellu tekkinud: nublu, Bolti tõukerattad. Maailm liigub nii kiiresti edasi, et isegi mõne aasta tagune tundub tohutu kauge minevik, mingi teine maailm. Võib-olla see ka vaigistab valu, et see ei tundu olevat sama maailm, kust tema lahkus.

Olin kuulnud suitsiidi kohta, et kes sellest palju räägib, see tegelike tegudeni ei jõua. Olime sellest sõbraga aastate jooksul palju rääkinud ja seepärast olid kõik selle koha pealt rahulikud. Ka temal oli nii nagu paljudel – niipea, kui tänu antidepressantidele parem hakkab, jäetakse rohud ära. Aga sama kiiresti tuleb totaalne kukkumine.

Eriti mehed on rääkinud suitsiidi käegakatsutavatest põhjustest: rahaprobleemid, kallim jättis maha. Mina ei pane reaalsetele asjadele nii palju rõhku, vahel on see lihtsalt aju haiglaslik seisund. Kui mõtlesin, et sõbral oli 10–15 aastat kestnud raske depressioon, siis saan aru, millest ta pääses. See on hirmus ja ketserlik mõte, aga ma olin näinud teda nii kaua kannatamas. Ta otsis väga palju erinevat abi, millest paraku polnud tolku.

Tahaksin väga rõhuda sellele, et depressioon on ravitav, aga kuulen ka paljudest inimestest, kel pole kuhugi pöörduda. Kel pole raha, et kuhugi ravile minna. Käisin kümme aastat Seewaldi valvetoas, kus kunagi olid ääretult ebakompetentsed vanema põlvkonna psühhiaatrid. Ravi sain lõpuks hoopis noortelt arstidelt, kes olid saanud uuema aja ettevalmistuse. Aga valvetoast sain alati rohud. Ja tegelikult on olemas kuus telefoninumbrit, millele saab tõsise mure puhul helistada. Nii et pigem on küsimus selles, kas külma vette kukkudes lased sa endal põhja vajuda või ujud kõigest väest.

Kõigil pole võib-olla seda, mille nimel külmas vees rapsimist jätkata. Mina ei suudaks seda iial teha, sest see teeks mu lähedastele meeletult haiget. Aga mingil hetkel, kui oled sügavas depressioonis, siis usud, et kõikidel oleks lihtsam, kui sina neid oma muredega ei segaks. Nägin oma sõbra lahkumise pealt väga selgelt, et see ei ole tõsi.

Riina: abi saamise võimalusi on kuritegelikult vähe

(Vend võttis endalt elu 1998. aastal)

21 aastaga, mis on möödunud ajast, mil mu vend end üles poos, on selgeks saanud, et see lugu jääb perekonnaga alatiseks. Ning see, kuidas me seda sündmust näeme, muutub pidevalt.

Üks asi on toimetulemine. Ükskõik kui professionaalselt keegi ka seletaks, et mahajääjad pole süüdi, jääb süütunne painama nii või teisiti. Niipea kui jutuks tuleb enesetapp, küsitakse: kas lähedased ei märganud? Kas ei saanud tõesti midagi teha?

Teine asi: kuidas seletada lastele, kes kasvavad üles teadmisega, et nende isa on end ära tapnud. Esimese lapse emast oli vend tolleks ajaks lahus ja teisele, tollal paariaastasele lapsele ei räägitud isast kunagi, öeldi vaid, et issi läks taevasse. Ta tuli hiljem meie käest isa kohta küsima. Vastuseid anda oli pagana keeruline, sest ühest küljest pidi lapsele isast rääkima respektiga, teisalt ei saanud varjata seda, milline oli tegelik olukord. Vend oli tollal kimpus alkoholiga ja läks purjuspäi vägivaldseks. Me ei saanud selliste faktide puhul maalida ideaalset pilti. Sest kui kõik oli täiuslik, miks ta siis enesetapu tegi?

Proovisin seletada sellega, mida arvasin põhjuseks olevat. Kui inimeses tekib väsimus, kui kõik ebameeldivad asjad kuhjuvad, nii et sinu sees on lihtsalt must tükk, siis sa ei jaksa mõeldagi, mis lastest saab. Kui sul on veel niipalju jõudu, et mõtled oma lastele, siis sa ei lähe ega tee. Sel hetkel sa ei mõtle mitte midagi, sul on lihtsalt blackout.

Kolmekümnendad on meeste jaoks riskivanus. Kokkuvõtete tegemine, kuhu elus on jõutud. Vend oli 1990-ndate algul edukas väikeärimees, aga tal polnud haridust. Kui ajad hakkasid kehvemaks minema, jäid väikeärimehed esimesena hammasrataste vahele. Need olid väga julmad ajad.

Ta oli paar korda varemgi püüdnud endale kätt külge panna. Viisin ta vägisi hullumajja, kus ta pandi suitsiidsena kinnisesse osakonda. Mäletan, kuidas end süüdi tundsin. Mulle öeldigi: „Mis, panid venna hullumajja?”

Pidasin venna purjuspäi tehtud suitsiidikatseid tüüpilisteks endale tähelepanu tõmbamise üritusteks. Ta lasti haiglast välja tingimusel, et võtab antidepressante edasi. Aga ta lõpetas nende võtmise, sest oli „tõeline mees”.

Sel hetkel oli palju olulisi küsimusi. Kuidas meie vanemad hakkama saavad oli tähtsam kui meie endi olukord. Sellevõrra hullem oli, kui lein meile endile peale tuli. Kõige raskemalt puudutas vennaga juhtunu meie vanemat õde, kes temaga koos kasvas. Õe väljatulek leinast oli ränk, sest vend oli olnud ka tema vanemale pojale kui isafiguur.

Enesetapp on raskem kui tavaline surm haiguse või vanaduse tõttu, kui rääkida surma paratamatusest. Enesetapu puhul surma paratamatust pole. See oli inimese tahe, valik. Mahajääjate koorem on õudne. Ka see ei aita, kui moraalne hukkamõist langeb enesetapjale.

Mõtlesin palju selle üle, kas oleks leidunud mingi skeem, mille abil saanuks juhtunut vältida. Jah, keegi oleks võinud tookord olla õigel ajal õiges kohas, aga me poleks saanud lahendada venna eluprobleeme. Ta oli oma eluga väga raskes seisus ja süsteemi, mis oleks talle abi pakkunud, polnud ei tollal ega pole ka nüüd.

Mul on häid tuttavaid, kes maadlevad aastaid raske depressiooniga, ja näen, kui raske on pääseda psühhiaatri või psühholoogi jutule. Ma lausa imestan, kuidas ühel depressioonis inimesel on selleks üldse jõudu. Ei olegi. Tavaliselt tirivad selle inimese arsti juurde tema sõbrad või lähedased.

Abi ei olnud tookord kusagilt otsida ja seda on ka praegu masendavalt vähe. See on lihtsalt kuritegelik, arvestades meie enesetappude hulka. Oleme väga depressiivne rahvas, meil peaks olema psühholooge ja psühhiaatreid iga nurga peal! Aga ei ole! Kui sügavas depressioonis inimene peab ootama psühhiaatri aega kolm kuud, on see absurd. Või rippuma tunde telefoni otsas, et endale uus arstiaeg hankida… Ta saab järjekordselt aru, et teda ei ole vaja.

Üks asi on professionaalne abi, mis peaks olema kättesaadavam, ohvri- või kriisiabi. Meiega juhtus veel see, et umbes kolmandik tutvusringkonda jooksis laiali, kuna keegi ei jaksa olla inimesega, kes leinab. Inimesi pole lihtsalt õpetatud sellises olukorras käituma. Ja kui nad ei tea, kuidas käituda, lasevad nad jalga. Põhikoolis õpime küll konnade lahkamist, aga võiks natuke õpetada ka inimestevahelisi suhteid: mis asi on lein, kaotus, kuidas kaastunnet avaldada. Kui räägime sellest, et sünnivad lapsed, aga ei räägi, kuidas inimesed surevad, jätame midagi olulist tegemata.

Vabasurma läinud inimese lähedasi ei tohi süüdistada

Sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask

Millised on peamised tunded ja mõtted, millega seisavad silmitsi suitsiidi teinu lähedased, sõbrad, kolleegid?

Suitsiid tekitab lähedastes palju erinevaid, väga intensiivseid ja vahel ka vastuolulisi tundeid. Suitsiidisurma lein on valulik ja traumaatiline kogemus. Esimene reaktsioon on tavaliselt šokk ja toimunu eitamine. Seejärel tungib kaotusvalu koos teiste tunnetega (viha, süü, segadus ja tõrjutus) vähehaaval pinnale. Leinaja reaktsioonid võivad püsida kuid või isegi aastaid. Raskuseks on suitsiidiga kaasnev stigma ühiskonnas, see on pahatihti tabuteema, sellest on raske rääkida, kuid just rääkimine on see, mis aitab. Vaikimine tapab. Leinaja eesmärk peaks olema raskused üle elada, algul päev korraga, et hiljem taastada normaalne elurütm ning õppida elama kaotusega ja kohandada oma elu selle järgi. See kaotus jääb alati tema elu osaks ja vastust küsimusele „miks?” ei pruugi kunagi saada. Kuid ühe inimese suitsiidi tõttu ei peaks lõppema tema lähedaste normaalne elu.

Eestlased ei oska toime tulla surmateema, aga eriti just suitsiiditeemaga. Pigem eiratakse suitsiidiga seotud inimest, temaga isegi katkestatakse suhtlemine, kuna ei osata käituda. Mida soovitaksite?

Soovitan kindlasti seda inimest mitte ignoreerida või temaga suhtlust eirata. Inimene vajab sellises olukorras palju toetust, isegi pelgalt teadmine, et on keegi, kelle poole saab vajaduse korral pöörduda, kes on valmis kuulama, on väga lohutav ja annab jõudu edasi elada. Ent ei ole vaja olla ka liiga pealetükkiv, eriti puudutab see just „tarkade” nõuannete jagamist, kuidas oleks „õige” edasi elada. Kindlasti ei tohiks kedagi juhtunus süüdistada.

Enesetappude arv Eestis väheneb, kuigi oleme maailma statistikas esikolmekümnes. Mida oleks tarvis veel teha, et neid vähendada?

Suitsiide on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt vähemaks jäänud, kuid langus on viimastel aastatel peatunud. Vaja on süsteemset mitmetasandilist (kogu rahvastik, riskirühmad, vaimse tervise probleemidega inimesed, spetsialistid) suitsiidipreventsioonialast riiklikult rahastatud tegevuskava, mis sisaldaks teadlikkuse suurendamist suitsiidikäitumisest ja selle ennetamisest, sekkumisvõimalustest, abivõimalustest, vaimse tervise esmaabist, eneseabivõtetest, positiivse vaimse tervise hoidmisest. Igale inimesele peaks olema kättesaadav just see toetus ja abi, mida ta parajasti vajab. Rõhk peab olema ennetamisel ja varajasel märkamisel.

Kuivõrd on korraldatud psühholoogilise jm abi andmine enesetapu teinu lähedastele?

Abi andmine lähedastele pole kahjuks Eestis piisavalt süsteemselt ja kestlikult korraldatud, kuid mõningaid võimalusi siiski on. Abivõimalused, mis peaksid olema kättesaadavad, puudutavad psühhiaatrilist abi raskemate juhtumite puhul, kuid veel olulisemgi on varajane sekkumine, psühhosotsiaalne toetus perekonna, lähedaste/sõprade ja laiema kogukonna poolt. Eestis on olemas telefoniabi – Eluliin (www.eluliin.ee) –, kus telefonile vastavad koolitatud vabatahtlikud, kes on valmis hinnanguvabalt kuulama ja emotsionaalselt toetama kõige raskematel kriisihetkedel. Laste ja Noorte Kriisiprogramm (www.lastekriis.ee) korraldab leinalaagreid lähedase mis tahes põhjusel kaotanud lastele. Peaasjad (www.peaasi.ee) pakub informatsiooni ja nõustamisvõimalusi veebis. Järgmisel aastal on sotsiaalministeeriumi toel plaanis alustada juhendatud eneseabigruppide tegevusega suitsiidiohvri lähedastele, mis on mujal maailmas hästi toiminud. Kui aga inimene tunneb, et tema vaimse tervise seisund ei võimalda normaalset igapäevast toimetulekut, peaks ta kindlasti perearsti, psühhiaatri või psühholoogi poole pöörduma.

Millised inimesed on suitsiidile kõige altimad?

Igal riskirühmal on oma profiil ja spetsiifilised riskitegurid. Noored teevad sagedamini suitsiidikatseid ja on tugevalt mõjutatud kaaslaste survest, sh kiusamisest. Noorte puhul nimetatakse nakkusefekti, mida võib võimendada vastutustundetu meediakajastus. Tööealiste hulgas on riskirühmaks mehed. Nende hulgas omakorda edukuse paine all ülemäärase tööstressi tõttu kannatavad mehed, kes samastavad end tööga, ning teiselt poolt alkoholiprobleemidega töötud ja elu hammasrataste vahele jäänud. Eakate hulgas on riskirühmas terviseprobleemidega, üksi elavad ja emotsionaalse üksildustunde all kannatavad inimesed. See on nüüd küllaltki lai üldistus ega kehti kõigi puhul. Iga üksiku inimese lahkumine suitsiidi tõttu on unikaalne kurb lugu.