„Kuigi sõbrad, kes olid enne sama kapteniga Viirelaiule sõitnud, hoiatasid, et ta on parajalt hulljulge, siis mingit hirmu või ärevust enne sõitu ei tundnud. Vaatasin ainult paadis esimese asjana üle, kuidas kabiinist välja saaks, kui vaja. Märkasin, et tagumisel uksel polnud linki – kui midagi oleks juhtunud, poleks sealt mingi hinnaga välja pääsenud,” kirjeldas üks pardal olnud reisija. „See oli väike detail, aga tagantjärele mõeldes eriti märgiline, sest sellel sõidul olid kaalul meie elud.”

Samuti tekitas temas enne minekut küsimust see, et kapten oli algul plaaninud üle viia kümme inimest, aga otsustas siis teha mitu sõitu, pardal kuus inimest.

„Tavaliselt viime me inimesi üle kahe kaatriga, aga seekord oli üks kaater Tallinnas hoolduses. Muutsime kõikide sõitude graafikut,” selgitas kapten Villemson.

"Mõtlesin, et nüüd on kõik"

Veidi enne kella 16.30, umbes 200 meetrit Viirelaiu sadamast, keeras kapten kaatri nina saare poole, et sõita sadamasse tagantlaines ja -tuules. „Laupäeva õhtul oli hinnanguliselt 10–13 m/s tuul, mis omakorda tekitas enne Viirelaidu murdlaineid, millesse kaater sildudes sattus.