Mare Tralla: kannan ilge naisterahva silti auga
Kunstnik Mare Tralla (52) on just tulnud Stenbocki maja eest meelt avaldamast ja on mõnevõrra külmunud. Tema vanalinna korteris teed juues vaatame tagasi suvisele protestiaktsioonile Pärnus, kus Tralla kooris end näitusel „Naine ja naine” alasti ja kattis Marko Mäetamme teosed sõnumiga „Mitte ükski „aga” pole õigustuseks seksismile”. Lool on aga laiemad tagamaad, millest pole senimaani kuigivõrd juttu olnud.
Paneme selle Pärnu juhtumi laiemasse konteksti.
Inimestel on vaja, et keegi teeks selliseid julgeid asju, aga neile, kes selliseid asju teevad, on vaja, et keegi ka neid toetaks. Meedias on Pärnus toimunust räägitud enamasti halvustavas võtmes, aga omavahel on inimesed ligi tulnud ja aitäh öelnud.
Kui ma 1990. aastatel feministliku kunsti tegemist ja sotsiaalsetest probleemidest rääkimisega alustasin, siis oli mul küll veenvust, aga mitte kogemust. Aastatega olen saanud küpsemaks. Siis ei kujutanud ma ettegi, kuidas võidakse rünnata, ja neid, kes toetasid, oli vähe. Radikaalse asja tegemiseks peab alati kõrval olema keegi, kellega rääkida. Õnneks ei olnud siis veel sotsiaalmeediat.