Paneme selle Pärnu juhtumi laiemasse konteksti.


Inimestel on vaja, et keegi teeks selliseid julgeid asju, aga neile, kes selliseid asju teevad, on vaja, et keegi ka neid toetaks. Meedias on Pärnus toimunust räägitud enamasti halvustavas võtmes, aga omavahel on inimesed ligi tulnud ja aitäh öelnud.

Kui ma 1990. aastatel feministliku kunsti tegemist ja sotsiaalsetest probleemidest rääkimisega alustasin, siis oli mul küll veenvust, aga mitte kogemust. Aastatega olen saanud küpsemaks. Siis ei kujutanud ma ettegi, kuidas võidakse rünnata, ja neid, kes toetasid, oli vähe. Radikaalse asja tegemiseks peab alati kõrval olema keegi, kellega rääkida. Õnneks ei olnud siis veel sotsiaalmeediat.

Noore naisena ei võetud mind tõsiselt, käsitleti seksuaalobjektina. Mul oli kunagi üks kunstiprojekt, mille raames intervjueerisin kunstimaailma mehi, kellelt küsisin, mida nad arvavad Mare Trallast, ja enamasti ütlesid nad, et ma olen naljanumber. Vähesed analüüsisid minu kunsti, kuigi tegin poliitilisi teoseid. Tagantjärele leian, et oleksin pidanud olema veelgi radikaalsem, veel julgem, aga tolles ajas ja kontekstis ei olnud ma selleks võimeline. Ajaga on asjad saanud konkreetsemaks ja selgemaks, aga meediakajastus on sageli ikkagi selline, et mis need naised siin õiendavad. Kui naine räägib, et teda on väärkoheldud või tal pole võrdseid võimalusi, saab temast kohe mingi pahategija – keegi, kes teeb meestele liiga. Eesti naised neelavad üldjuhul kõik alla. Ei ole palju neid, kes julgevad ütelda, et ülemus pani käe seeliku alla ja see ei ole okei. Väga vähesed asjad jõuavad kohtusse. Sageli tehakse kannataja avalikus ruumis omakorda süüdlaseks.