Eesti õigusesse on vaja üle võtta järjekordsest Euroopa Liidu direktiivist tulenevad nõuded. Sedakorda muudatused ei tundu väga suured. EL kohe ja täielikult relvade omamist ei keelusta. Kõige konkreetsem piirang puudutab padrunisalvede suurust. Need peavad olema nüüdsest (muudatuste jõustudes) väiksemad, tohtides mahutada 20 padrunit. (Varem soetatud ehk isikutel juba olemasolevad suuremate salvedega relvad võivad jääda.) Murelikuks teeb aga EL-st lähtuva regulatsiooni suund.

Samm-sammult liigutakse üha suuremate keeldude ja piirangute suunas, eriti kui tegemist on relvade omamisega. Paratamatult tuleb mõte, et relvaseadus on nagu kurat, mis tuleb hävitada. Tahetakse, et kogu ühiskond peab olema (seaduslikult soetatud) tulirelvadeta. Peab tunnistama, et mul on raske mõista, miks on (Euroopas) võetud kurss ühiskonna abituse suurendamisele. Kas tõesti on lõppeesmärk see, et enesekaitse arsenal peab piirduma „paide ja kallidega” ja kogu vahe on nende intensiivsuses?