Urmas Sutrop Delfi kommentaariumist: mustrite otsimine ehk kuidas kõrghariduseta poliitik mind mustata soovib
Vähem kui kahe nädala pärast etendatakse Alexela kontserdimajas traagilist gospelit Eestist „Anonüümne igatsus“. Ähvardavalt kõlab, et etendus toimub ainult ühel korral. Kes ei tule, see jääb selle aasta kultuuri tipphetkest kõrvale - Delfi kommentaariumita oleksime palju vaesemad.
Etenduse žanrimääratlus traagiline gospel viitab ühelt poolt kurbmängule ja teiselt poolt koorilaulule. Etenduses osalebki noorte segakoor Vox Populi, mille nimi on etenduse jaoks tähenduslik, vox populi on eesti keeles rahva hääl. Meie Vikipeedia ütleb, et see on lühend pikemast fraasist vox populi vox dei, mis tähendab sõnasõnalt, et rahva hääl on jumala hääl ning et „rahva hääl on ülim seadus, st tuleb kuulata seda, mida mingis asjas arvab enamik rahvast, inimestest“.
Gospelmuusika on spirituaali alaliik, milles lauldakse muredest ja pettumustest ning lootusest ja usust Jumalasse. Etenduse tutvustuses öeldaksegi, et „kõlavad Eesti tipphetked ja kaotused, ilmajäämised ja üürikesed õnnehetked, igatsused ja kurbus. Veerpalu! Pronksiöö! Lennuliiklus! Teine eestlane! Lennart Meri! Voitkad! Kui tore on elada oma riigis! Eestlasi on maailmas nagu tilk kust merre! Eesti sa elad veel!“