Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Annika Maksimov viitab karistusseadustiku paragrahv 120-le, mis ütleb, et tapmisega ähvardamise eest, kui on alust karta ähvarduse täideviimist, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

Menetlustes sõltubki kõik sellest, kui tõenäoliseks peetakse ähvarduse täideviimist.

Ähvardamise menetluspraktikat on 2017. aastal uurinud sisekaitseakadeemia lõputöös Helen Sepp.

Sepp võttis üheks uurimisküsimuseks, milliste asjaolude pinnalt järeldab politseinik, et ähvardamine ei olnud veenev ning jätab seetõttu menetluse alustamata? Selle jaoks analüüsis Sepp Lääne prefektuuri praktikat.

Selgus, et asjaolusid, mille põhjal menetlejad hindavad, et ähvardamine ei ole olnud veenev, on üsna palju. Näiteks ähvardamine ei ole veenev, kui see ei ole suunatud konkreetses kannatanus hirmutunde tekitamisele või kui ähvardaja sõnakasutus ning muud asjaolud (näiteks ähvardaja varasem käitumine) ei anna kogumis alust arvata, et ähvardaja tõesti oma ähvarduse - tapmisähvarduse puhul siis mõrva - toime paneb.

Samuti selgus, et ähvardust ei peeta veenvaks, kui kannatanu ei tunne hirmutunnet või ta ei karda oma elu ja tervise pärast ka siis, kui ähvardaja on eelnevalt vägivalda kasutanud.

Veel lõputöös loetletud põhjuseid, miks ähvardamise osas kriminaalmenetlust ei alustata:

  • ähvardus ei tundu reaalne keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale
  • puuduvad reaalsed asjaolud, millel kannatanu kartus põhineb (näiteks hoiatuslasud, noa või mõne muu relvana kasutatava eseme demonstreerimine jne
  • ähvardaja psüühiline seisund (näiteks alkoholijoove) ja tema isikuomadused ei anna alust koosseisupärast kahju eeldada
  • ähvardaja ähvardab kannatanut läbi kolmanda isiku
  • ähvardaja ja kannatanu vahel on eriarvamused, tülid või probleemid, mis on seotud igapäevaeluga (nt pärandivaidlused, korteriühistuga seonduvad probleemid, perekondlikud või sugulaste vahelised solvangud)
  • kannatanu hirmutunne ja kartus tekivad alles mitu päeva või kuud hiljem
  • kannatanu ei blokeeri SMS-i, helistaja või virtuaalkontos ähvardavat isikut

Seega - kui Monica Ranna 80-aastane ähvardaja tema ees noaga ei vehkinud või kui Kaja Kallas enda ähvardajat sotsiaalmeedias ei blokeerinud, võivad ähvardajad tunda end võrdlemisi julgelt ning edasi ähvardada.

Kas Kallasel või Rannal on põhjust oma elu pärast karta?

Rand sai ähvarduskõne 8. novembril. Rand kinnitas Delfile, et teatas ähvardusest politseile ja otsustas teemat rohkem mitte kommenteerida.

Politsei asus asja uurima ja tuvastas, et ähvarduse tegi abilinnapeaga samasse erakonda kuuluv üle 80 aasta vanune naine.

Politsei ja prokuratuur arvestasid nii Ranna kirjeldust telefonikõnest, mille käigus ähvardus tehti, ähvardusele eelnenud vestlust, ähvardaja isikut kui ka seda, et ähvardus tehti emotsionaalses seisundis kirgi tekitanud vaidluse käigus. "Jõudsime järeldusele, et kellegi viivitamatu kinni pidamine või muu jõuline sekkumine ei ole vajalik," sõnas Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kretel Tamm.

Kaja Kallas mainis tapmisähvarduse saamist eile Instagramis märkides, et tegu oli “räige ähvardusega” ja et on sellest politseile teada andnud.

Õudne erand

Sageli ja ehk isegi enamikel juhtudel on tapmisähvarus vaid tühjade sõnade pildumine. Õudse erandina võib esile tuua praeguseks eluaegse vangi staatuses oleva Enriko Nurme juhtumi.

2017. aasta 12. novembril kirjutas Enriko päevikusse ja oma Facebooki kontole ähvardava sõnumi, et läheb nüüd tapma ja vägistama.

Ta võttiski noa ja läks Tallinna tänavaile hulkuma, Hipodroomi juures ründas ta üht juhuslikult silma jäänud naist ja vägistas ta. Ohver pääses eluga vaid õnnekombel – Enriko tahtis teda tappa, kuid ei saanud rüseluse käigus nuga kätte.

Mõni tund hiljem ründas ta Koplis vägistamiseks ja tapmiseks juba järgmist naist, kuid pealtnägija sekkumine päästis ohvri. Päev hiljem läks Enriko Pirital ühele tuttavale mehele külla, lõi tema keha kümneid kordi noaga, lõikas haavad näkku ja torkas silmad peast. Kui politsei Enriko samal päeval kinni pidas, oli mehel mõrvarelv parajasti käes ja ta oli enda sõnutsi teel järgmisele tapatööle – otsima baari, mille külastajad surnuks pussitada.

Iseküsimus on, kas juhul, kui keegi oleks Enriko ähvardavat postitust märganud ja sellest politseile piisavalt ruttu teada andud, oleks ähvardust peetud piisavalt veenvaks, et menetlust alustada.

Jaga
Kommentaarid