MIS SAAB HOMME? | Anna Kaare: infosõltuvusega annab elada
Jah, võiks öelda, et ajad on ühel või teisel viisil alati kellegi jaoks segased. Alati on olnud poliitilisi võimuvõitlusi, põlvkondadevahelisi hõõrdumisi ja vastuseise, ühiskonnakihtide vahelisi erisusi ja neile lahenduste otsimisi. Miks siis praegune kuidagi teisiti on?
Lihtne - me elame infoajastul. Kunagi varem ei ole informatsioon, eri arvamused, maailmavaated ja tõepoolest, ka propaganda ja vandenõuteooriad, pahatahtlikud mõjutamised, olnud meile nii kättesaadavad. Piisab vaid paarist klikist või ekraani toksimisest ja kogu maailm on su jalge ees. Või antud kontekstis pigem silmade ees, sõrmede all.
Igale oma teoorale ja kahtusele on võimalik leida sekunditega kinnituse, kaasamõtlejaid ja arvamusliidreid, kes juhtumisi usuvad samu asju mis sinagi. Ja kui komistad vastupidise arvamuse peale, siis scrolli sellest lihtsalt mööda - nii lihtne see ongi! Faktid ei ole enam olulised, sest iga (eksi-)teooria jaoks on võimalik leida "fakte", mis kinnitavad, et just see ongi objektiivne tõde
Miljonid kärbsed ei saa ju eksida
Ja kui palju erinevaid allikaid! Enam ei ole "naabri-Maali arvab ka nii", nüüd leiad kamaluga teadlasi, elustiiligurusid, kes ometi peavad tõtt rääkima, eks? Lisaks sada tuhat foorumiliiget või facebooki grupi kaasarääkijat. Ehk "miljonid kärbsed ei saa eksida - s*tt on maitsev!"
Infouputus on reaalne. Leian endki tihti segadusse aetuna, faktikontroll ja allikate otsimine muutub üha keerukamaks, lisaks mulle (meile) ette söödetav info kogus on lihtsalt nii suur, hoomamatu, et sellega hakkama saamine kuulutab meeletult energiat.
Nii-öelda juhtme seinast tõmbamine ja puhkamine ei ole samuti lihtne, sest....harjumus? Sõltuvus? Infonälg? Mugavus? Ilmselt kõigi nende asjade kombinatsioon. Ma kujutan ette, et paljud inimesed protesteerivad seepeale. Minu teismeline poeg saab väga kurjaks, kui ütlen, et tal on internetisõltuvus. Internet pidada inimõigus olema ja üldse, see olla vanainimeste välja mõeldud nähtus. Täiskasvanu enamjaolt ei jaga tema arvamust, kuid ka täiskasvanu ei ole reeglina nõus enda sõltuvust tunnistama.
Tunnistan sõltuvust
Mina astun ette ja ütlen välja - minul on infosõltuvus. Ja ma usun, et suurel osal tänapäeva inimestest samuti. See hiilib ligi nagu iga teinegi sõltuvus, märkamatult. Olete ju küll kuunud suitsetajaid ütlemas "Mulle lihtsalt meeldib suitsu teha, ma võin iga kell maha jätta, aga ma ei taha" või alkohoolikuid väitmas, et neile lihtsalt meeldib pidutseda, ometigi peaparanduseta jalule ei saa. Nii ka siin. Infosõltuvus mõjutab kõiki meie elu aspekte.
Kusjuures ma ei ütle, et see kõik on tingimata halb. Ajad muutuvad, me elame infoühiskonnas. Mulle isegi meeldib, et kogu maailma info, kunst, teadmised (ja miks mitte ka kasspildid) on mul sõna otseses mõttes taskus. Mugav!
Erinevalt suitsetamisest ei põhjusta informatsioonisõltuvus surmaga lõppevaid haigusi. Miks siis üldse sellega võidelda? Ma ei tea, kas tingimata peakski. Küsimus ei ole ju tegelikult selles. Pigem on oluline, et õpiksime leidma tasakaalu, õpiksime (uuesti) hakkama saama ka enda teadmistega, õpiksime mitte toetuma "miljonite kärbeste" arvamusele. Õpiksime kuulama ka teistsuguseid seisukohti ning looma kogu selle infokülluse põhjal rohkem või vähem enda arvamusi.
Eluterve skepsise kiituseks
On oluline aru saada, et pea kõik, mida me teeme või ütleme, usume ja arvame, on kujundatud välise maailma poolt. Nüüd on neid kujundaid palju, palju rohkem. Niisiis peame ka meie õppima olema palju skeptilisemad, kriitilisemad, filtreerima ja kahtlema (Ka siis, kui saadud info ühtib meie arvamusega, võimalik, et just nimelt siis). Muutuva maailmaga kohanema.
Kui sõltuvus, siis sõltuvus, aga õppigem seda kontrolli all hoidma ja sellega elama, olema "kõrgelt funktsioneerivad infohoolikud", mitte laskma sellel end neelata. Ehk õnnestub sel viisil ka varem või hiljem paremate lahendusteni jõuda, vähendada konflikte, jõuda mingite objektiivsemate tõdedeni, pagan võtaks, mitte lõppkokkuvõttes ka maailma paremaks teha.
