MIS SAAB HOMME? | Tiia Kõnnussaar: kas eestlased on ohvrimentaliteediga?

Mineviku mäletamine ja sellest kõnelemine ei pea tähendama kunagiste kannatuste fetišeerimist. Sisemistest kaitsemehhanismidest ülesaamine võtab aega

„Kas teile tundub, et eestlased kannatavad ohvrimentaliteedi all?” küsisin oma arukatelt ja haritud noorema põlvkonna sõpradelt Liivi muuseumi suvisel kirjandusfestivalil kohvipausil. Nad kõhklesid veidi, kuid nõustusid siis: „Jah, kannatavad küll.”

„Kui ma välismaa sõpradele räägin, et Eesti oli 50 aastat okupeeritud, siis tunnen millegipärast kurbust,” öeldi mulle. „Aga see oli ju nii ammu ja ma justkui küsiksin minevikust kõneldes neilt kaastunnet.”

„Osa eestlasi tõesti räägib sellest liiga palju, aga me peaksime vaatama tulevikku, mitte minevikku,” arutles teine.

Heakene küll, nii arvavad noored. Aga kui küsisin paarilt tuttavalt keskmise ja vanema põlvkonna kirjanikult sama, kaldusid nemadki arvama, et „mingi teema meil on ohvrimentaliteediga”.