Kirjanik Mihkel Mutt (66) on esiti üsna valvsa moega, kergelt pahurgi. Mine sa neid ajakirjanikke tea! Kuigi, no kuidas siis ei tea – Mutt on omal ajal mitmes lehes töötanud, Sirpi ja Loomingut peatoimetanud, takkapihta on ta pikaajaline viljakas kolumnist. Tõepoolest, kus on ometi ilma peatoimetajata Postimehe omaniku silmad? Mutt muigab. „Teie istuge diivanile, seal tuleb kiiresti uni peale,” valib ta endale istumiseks kõva põhjaga tooli.
Selleks ajaks, kui ma 1988. aastal ülikooli astusin, olid teie „Elu allikad” (1989. a ilmunud pealkirja all „Kerge meel”) kõigil eesti filoloogidel juba peas. See on pööraselt vaimukas tekst. Olete tagantjärele selle teose edu üle imestanud, miks?
See on kirjutatud teadlikult mitte millestki hoolides või kõigest hoolimata, mis pole mulle tüüpiline. Tahtsin üle piiri minna, pedaali põhja vajutada. Sel ajal ei elanud ma ka nii korralikult nagu praegu, meelemürkide tarvitamine ei olnud mulle võõras.
Missuguseid mürke tarvitasite?
