MIS SAAB HOMME? | Hindrek Lootus: tippvormis hobused lastaksegi maha?
Kas Eesti riik on suur või väike? Sellele esmapilgul lihtsana tunduvale küsimusele ei pruugi tegelikult leiduda ühest ja iseenesestmõistetavat vastust. Oleme harjunud ennast pidama väikeseks nii pindalalt kui ka rahvaarvult, ehkki esimeses kategoorias jääb ligi kolmandik ja teises ligi veerand maailma riike veel meie seljataha.
Ent mõnes kategoorias võib Eesti riiki ja ühiskonda pidada lausa hiigelsuureks. Peale mõne enam või vähem vaieldava kategooria (nt kliima variatiivsus, IT-kompetents, rassism, võõraviha jms) on selleks kindlasti ka inimressurss. See, mida saab ja tuleks rakendada töiselt ühiskonna hüvanguks, meie kõigi heaks, lisaväärtuse loomiseks ja ühiskondliku rikkuse suurendamiseks.
Mille muuga saaks seletada seda, missuguse lausa süsteemse hoolimatuse ja ükskõiksusega – või ehk koguni teadlikult ja tahtlikult – lükatakse ühiskondlikust (töö)elust ning oma haridusele, kvalifikatsioonile, töökogemusele ja kompetentsusele sobivast rakendusest eemale suur hulk andekaid ja haritud töövõimelisi ja -tahtelisi inimesi? Lükatakse nad ühiskonna äärealadele, tegelema millegagi, milleks nad on totaalselt üle kvalifitseeritud või lihtsalt ebasobivad, mis tähendab nende võimete täielikku alarakendatust. Või siis on nad sunnitud lahkuma kusagile välismaale, mille tõttu nende võimed ja oskused samuti meie ühiskonna jaoks kaotsi lähevad. Või jäävad mingis muus vormis nii enda kui ka ühiskonna jaoks optimaalsest rakendusest kõrvale.
Hiljuti ületas uudisekünnise ja puudutas avalikkust üsna tugevasti endise tippametniku ja pangajuhi Aivar Rehe surm. EPL-is ja EE-s ilmunud käsitlustest jäi kõlama, et endisel tippjuhil polnud juba mõnda aega endale sobivat ja jõukohast töist rakendust. Tahtmata ülearu spekuleerida sellise olukorra põhjuste üle ega kedagi põhjendamatult süüdistada, võib siiski uskuda üht. Inimesel, kes oli siiralt ja parima tahtmisega andnud oma suure panuse nii laiemalt Eesti riigi kui ka kitsamalt panganduse ülesehitamisse ning kes oleks seda võinud veel teha pikalt ja viljakalt, võis sellist olukorda olla talumatult raske tunnetada ja tunnistada – ning lõppeks sellega edasi elada.
Tunnetatud mittevajalikkus
Kunagi ei saa tagantjärele täiesti kindel olla, mis tõukab inimese sellisele äärmuslikule sammule nagu suitsiid, ent enda mittevajalikkuse ja üleliigsuse tunnet ei saa nende põhjuste seas sugugi välistada. Eriti meeste puhul, kelle jaoks see tunne –olla oluline ja vajalik mitte üksnes oma pere ja lähedaste, vaid ka riigi ja ühiskonna jaoks – on tihti väärtuspüramiidi tipus. Inimeste hulk, kelle ühiskond suitsiidi tõttu igal aastal kaotab, on masendavalt suur. Võib vaid oletada, kui palju on n-ö vabatahtlikult lahkunute seas neid, kelle puhul peamine ajend oli nende vastu enda tahtmist ühiskonnast ja oma kutsumusest eemale tõukamine, üleliigseks ja mittevajalikuks määratlemine. Kas me saame – nii väikse ühiskonnana, nagu meil on – endale tõesti sellist raiskamist lubada? Kas meil on tõesti liiga palju inimesi, et neid sedasi marginaliseerida, tundlikumaid koguni äärmuslikele sammudele tõugata?
Kes need tõukajad ja määratlejad siis on? Eelkõige eraettevõtete ja riigiasutuste, firmade, organisatsioonide jm tööandjate struktuuriüksuste juhid ja personalispetsialistid. Need, kes langetavad otsuseid, keda tööle võtta või jätta ning keda mitte võtta või jätta. Taas võib üksnes oletada, mille alusel need otsused tehakse, ent asjaomaste isikute isiklike kogemuste põhjal saab juba teha mõningaid üsna usutavaid oletusi või järeldusi.
Räige vanuseline diskrimineerimine
Esiteks vanus. On üldteada tõsiasi – ehkki sellest ei taheta eriti rääkida –, et Eestis toimub räige vanuseline diskrimineerimine. Üle 50 (kohati juba üle 40) ulatuv vanus on tihti piisav alus töötaja koondada või värbamise puhul kandidaadina välistada. Mõnikord öeldakse see ka otse välja, enamasti küll mitte. Vanemad, suurte kogemuste, kompetentsi ja haridusega spetsialistid lükatakse kõrvale või lastakse lahti ning noored ja kogemusteta inimesed võetakse või jäetakse tööle. Hiljutisest Vikerraadio saatest „Kajalood” jäi muu hulgas kõlama mõte, et üldjuhul ei võta juhid enda meeskonda ja alluvusse endast vanemaid inimesi. Näiteks kui juht on 35-aastane, siis kõik temast vanemad kandidaadid välistatakse. Ja nii edasi. Õnnelikud on need, kes kandideerivad või jäävad 60. eluaastates juhi meeskonda, ent see on pigem erand.
Teiseks ülekvalifitseeritus. Üldistada, ammugi midagi tõestada on jälle väga raske, ent samamoodi võib uskuda, et kesktaseme juhid ei taha võtta või jätta oma meeskonda inimesi, kes on võimetelt ja/või kvalifikatsioonilt neist selgelt üle. Nad võivad edaspidi hakata ohustama nende positsiooni või vähemalt kujutada endast kommunikatiivset ja koostöist väljakutset. Ei ole ilmselt lihtne töötada koos inimesega, kes võib iga päev osutada sinu kui juhi hariduse, pädevuse või lihtsalt igapäevase töise tegevuse eri aspektide vajakajäämistele. Igaks juhuks on parem sellist jama vältida ja võtta või jätta tööle mõni hall hiireke, kelle puhul võib olla kindel, et ta juhi positsiooni ega renomeed vähemalt lähemas tulevikus ei ohusta.
Põhjuseid on kindlasti veel, ent ehk piisab nimetatuistki. Omamoodi võib inimeste elu ja saatust määravate juhtide tegevust ja otsuseid küllap ka mõista ning neisse ehk ei peaks liiga kriitiliselt suhtuma. Siiski on selge, et need otsused langetatakse üldjuhul silmas pidades kui mitte lausa isiklikult juhi, siis konkreetse ettevõtte, asutuse või organisatsiooni kitsaid huve. Ent seejuures mitte ühiskonna kui terviku huve. Ühiskonna kui terviku seisukohast ei saa kuidagi kasulik olla, kui haritud (sealjuures tihti mitte iidse nõukaaegse, vaid täiesti värske ja korraliku haridusega), võimekad, kompetentsed ja kirglikult oma võimete kohaselt ühiskonna arengusse panustada soovivad spetsialistid on sunnitud elatist teenima takso- või veoautojuhina, supermarketi turvamehena või kassapidajana vms. Või siis emigreeruma – mitte paremat elu otsima, vaid puhtalt selleks, et ellu jääda. Tahtmata kuidagi halvustada äsja mainitud lihtsaid ameteid, on ühiskonna kui terviku ja eriti selle tuleviku seisukohast tegemist kahetsusväärse ja absurdse, et mitte öelda kuritegeliku raiskamisega. Mida võiks endale lubada ehk USA-taoline suurriik oma 300+ miljoni elanikuga, ent mitte Eesti, kus inimesi on napp 1,3 miljonit.
Julgeolekurisk
Võimekate inimeste marginaliseerimine tähendab peale majandusliku kaotuse ka julgeolekuriski. See, kes on määratletud ühiskonna jaoks mittevajalikuks ehk üleliigseks, võib sedavõrd heituda, et kaotab soovi seda riiki ja ühiskonda kriisi või hullema korral toetada või kaitsta.
„Kuidas küla kutsale, nii kuts külale” toimib psühholoogilisel tasandil päris tugevalt. Kes on olnud sunnitud ellujäämiseks emigreeruma, see ei pruugi soovida välismaalt tagasi tulla, et end kunagi eemale tõuganud kodumaale kriisi puhul (vajaduse korral relv käes) abiks olla. Ka endine tippspetsialist, kes siinsamas lihttöölisena leiba teenib, võib tunda, et temaga ülekohtuselt käitunud ühiskond ei vääri toetust ega kaitset. Need, kes oma üleliigsust liiga teravalt tunnetades on juba vabatahtlikult maisest elust lahkunud, ei saa nii või teisiti enam midagi teha.
Omamoodi iroonilise erandina (mis ühtlasi ilmselt kinnitab reeglit) võib osutada ühele reservohvitserile ja kaitseliitlasele, samasugusele ühiskonna jaoks „üleliigsele”, kellele hiljuti määrati n-ö sõjaaja ametikoht. Mille peale ta nentis: „Hakka või sõda ootama. Ainult sõja korral on mul ametikoht ja rakendus, ainult siis olen ma ühiskonnale vajalik. Rahu ajal mitte kuidagi ega kellelegi.”
Me keegi ei soovi ega oota tegelikult sõda, ka tema mitte. Kuid kui rahuaeg jätkub, siis mis saab temast? Ja paljudest temasugustest? Kui paljudest – keegi ei tea täpselt. Kindlasti enam kui kümnetest. Ehk sadadest? Või tuhandetest? Kümnetest tuhandetest? MTÜ Kuldliiga liikmeskond on ilmselt vaid jäämäe veepealse osa kõige ülemine tipuke. Ka kümmekond „üleliigset” marginaliseeritut, kasutut, kaotatut on Eesti-suguse väikese ühiskonna jaoks liiga palju. Sajad või tuhanded seda enam.
Kas üldse ja kes peaks neid protsesse haldama ja reguleerima või neil vähemalt silma peal hoidma? Või laseme edasi samamoodi nagu seni? Enamik meie „üleliigseid” on jäetud täiesti tuulte-tormide ja inimeste saatuse üle ostustavate eri taseme juhtide meelevalda. Kas põhimõtted „uppuja päästmine on uppuja enese asi” ja „igaüks on oma õnne sepp” sellises olukorras toimivad ja on põhjendatud?
Kas saame neid USA kombel ka siin endale lubada või tuleks asju korraldada kuidagi teisiti? Usun, et ei liialda, kui väidan, et sellest võib oleneda meie ühiskonna tulevik. Ka see, kas suudame teha arenguhüppe maailma riikide arengutippu või jääme sinna, kus oleme – kogu maailma lõikes mitte halvale positsioonile, mis ometi võiks olla veel palju parem. Kui suudame ära kasutada kõigi oma inimeste maksimaalse potentsiaali, siis võime selle hüppega hakkama saada, ehkki garantiid ei ole. Kui lükkame edaspidigi masendavalt suure osa tööealisi ja -võimelisi inimesi oma võimetele sobivast rakendusest kõrvale, kusagile ühiskonna äärealadele, siis see hüpe kindlasti ei õnnestu. Meid on selleks liiga vähe.
