Erakordselt mõnusa atmosfääriga kultuuriklubi Heldeke toob lavale eri valdkondade artistid

Loo pealkirjas kajastub mõistagi subjektiivne hinnang. Minu oma. Kui tuttavatelt Heldekese kohta arvamust küsin, selgub, et mõni pole sellest kuulnudki. Järeldus? On tagumine aeg sellest pisikesest õdusast kultuuriklubist lähemalt rääkida.

Kolmapäeva südaöö on ammu möödas ja käimas on Tallinn Fringe Festivali igaõhtune Late Night Cabaret. “Vanglasse võib viia mind mu saiade eest, valvur korra proovib, ukse lahti ta teeb!” laulab vodevillibluusi artist Kaisa Ling, kes oma bändiga Kaisa Ling Thing on Heldekeses sage esineja. Publik elab täie rauaga kaasa. Ka kõige introvertsemad inimesed näivad olevat lauljatari provokatsioonile järele andnud ja teevad esimesi kohmetuid tantsuliigutusi.

Tööstuse 13 keldrikorrusel, mille ruumides on peetud nii lõbumaja kui õllebaari, on viimase pooleteist aasta jooksul üles astunud püstijalakoomikud, burleskitarid, tsirkuseartistid, näitlejad, muusikud ja paljud teised. Galerii värvikaid esinejaid on mahtunud ka viimasesse nädalasse. Laupäeval, 14. detsembril astuvad seal üles Tallinn Fringe Festivali viimased esinejad.

Heldekese sünniloo taga on austraalia artist Dan Renwick (esinejanimega Dan le Man), kes elab Eestis seitsmendat aastat. Mõte oma kultuuriklubist tiksus mehel, kes enne artistitee valimist viis aastat Londonis ja Pariisis restorani- ja hotellimajanduses töötas, kuklas juba pikalt. Taganttõuke andsid eraelulised põhjused. “Ootasime kaaslasega last ja oli selge, et ma ei saa enam etteastetega ringi tuuritada. Maailm on müstiline paik. See koht sattus teele umbes poolteist aastat tagasi ja haarasin võimalusest,” selgitab ta.

“Ja mida sa Eestis teed?” küsin küllap kõige ebaoriginaalsema küsimuse, mida välismaalasele esitada saab. Sihtmärgiks on minu kõrval istuv mees, kes on end äsja Markina tutvustanud. Mark Norman Harris on Kanadast pärit, aga elab Prantsusmaal. Vastuse oleksin saanud aga küsimatagi, sest loetud minutite pärast kutsutakse Mark lavale. Käes on taas Late Night Cabaret aeg. Kuniks tehnikat sätitakse, räägib Mark, et Prantsusmaa olla hea koht elamiseks. Vähemasti tema vanemate arvates. Kui neilt küsitakse, mida poeg teeb, piisab Prantsusmaa nimetamisest ja kõik reageerivad, justkui oleks neile teada antud võimsast sammust karjääriredelil.

Olukord, kus leiad end kogemata mõne esinejaga ühest lauast, ise seda teadmata, on Heldekesele iseloomulik. Siin võib esinemas näha eri valdkondade inimesi, kellest nii mõnestki suur osa publikust ilmselt varem kunagi kuulnud ei ole. Ja needsamad esinejad on omakorda publikuks järgmistele esinejatele, sest väikese ja hubase koha võlu on selleski, et esinejatel ja vaatajatel ei ole erilist olemuslikult hierarhilist vahet. Ühtlasi on Heldeke koht, kuhu sattudes tekib kohati paralleelreaalsuse tunne ja kus aegki kuidagi harjumuspärasest erinevaid mõõtmeid võtma kipub.

Heldekeses on eeskujuliku valikuga baar. Dan loetleb viskisid, mille nimed kaovad mu mälust hetkega, nopin üles vaid sõnapaari “single malt”. Muus osas püütakse siin paljuski toetada Eesti kohalikke tootjaid. Ent eelkõige on see mõeldud mõnusaks esinemiskohaks. Publik istub tsirkusetelgi põhimõttel kaares ülespoole kõrguvatel pingiridadel või lava ees toolidel, kust esinejaid ulatuks küllap käegagi katsuma. Mitte, et seda katsema peaks. “Meeldib see publikule või mitte, siin ei saa lava eirata,” teatab Dan. Testfaasis oli siin küll suisa 40liikmeline koor, ehkki seisid nad küll pingiridadel, mitte miniatuursel laval. “Heli oli selle ruumi jaoks liiga vali, aga samas, kui võimas kogemus…” meenutab Dan.

Nendin, et kõik on nunnu, aga lava on sellegipoolest pisike. “See ei ole tegelikult probleem. Ma ei loo esinejatele kunagi valeootusi. Tean artistina, kui oluline on info esinemiskoha kohta, nii et keegi ei oota seitsmemeetrist lage. Mõnes mõttes on lava suurus kindlasti piirang, aga sellega on nagu kõigi asjadega elus: kas frustreerud või näed selles võimalust olukord kuidagi enda kasuks pöörata,” leiab Dan.

Mõned artistid on oma etteasted kergelt muutnud ja teinekord leidnud nii ka uut materjali. “Või avastanud võimaluse põlvili žongleerida nagu Magic Thor?” uurin. “Jaa! Meil on siin isegi cyr-rõnga artist esinenud! Ja esineja, kes mängis kaheksa hularõngaga.”

Teisipäev. Laval on rootsi artist Magic Thor, kes põimib ühte etteastesse mustkunsti, tsirkuse, vodevilli ja püstijalakomöödia. Žongleerimisstseeni-aegsed võitlused kurja madala laega on möödas. Parasjagu on ta järgmiseks trikiks lavale vedanud minu kõrval istunud belglase. Viimane on enne etenduse algust näidanud mulle telefonist fotosid pannkoogikuhjadest ning kõrvale selgitanud, et tegeleb New Zealandil tööstuslikus koguses pannkookide ja vahvlite tootmisega. Thor ajab järgmise triki jaoks süüdimatult käe mehele pluusi alla. Belglane näib igatsevat teisel pool maakera asuva pannkoogitehase järele.

“Teil on siin bassein ka, mis te sellega teete?” uurin Danilt. “Oi, ma ei tohiks seda öelda, aga... meil on seal pingviinid. Me treenime nimelt väikest veetsirkust järgmise talve show’ks,” selgitab mees suurte siiraste silmadega. Jään korraks fantaseerima detsembrikuisest pingviinietendusest, aga paraku ei saa end kujutluspiltidesse kuigi kauaks unustada. “No ei ole jah tegelikult pingviine. Aga tead, loomatsirkus ei ole enam kuigi populaarne asi ka. Mõnes mõttes muidugi suisa kahju, sest tsirkus oli kunagi koht, kus oli võimalik väljaspool youtube’i vähemasti reaalset looma näha…” mõtiskleb Dan.

Tegelikult on Heldekeses kolmapäeviti ja pühapäeviti hoopis saunaõhtud, mille juurde käibki seesamane bassein. See pole küll kaugeltki selline saun nagu neil aegadel, mil Kalamaja veel lõbumajasid täis oli. “Muide, pärast lõbumaja oli siin veel käsitööõlle-baar, kus keegi ei käinud, mis, järele mõeldes, on päris veider, sest see koht on ju keset Kalamaja hipsterville’i,” kommenteerib Dan.

Kolmapäev. Lavale astub Mark Norman Harris, seesama mees, kelle olemasolust ma eelmisel õhtul kogemata teada sain. Kava pealkiri on "30 Year Old Rapper in Local Cafe Insists his Career is Just Getting Started”. Mark täpsustab, et tegelikult on ta nüüdseks siiski 31. Harrise etteaste on segu muusikast ja püstijalakomöödiast, kohati traagiline, siis pea hüsteeriliselt naljakas. Kuiva huumorit eelistav Harris on spontaanne ja terav, kaasab publikut ja segab mängleva kergusega allapoole vööd huumorit ("Next song is about anal fisting," teatab ta liikumatu näoga) ja intellektuaalseid viiteid. Tema laulud on eri žanrites, millest igaühes näib ta ühtviisi hea. Kas ma mainisin, et publikuks on saalis seitse inimest? Sest saalis on seitse inimest. Ometi on just see etteaste üks meeleolukamaid, mida viimase aasta jooksul näinud olen.

Heldeke on avatud vaid siis, kui seal toimuvad üritused. Neid on praegu keskeltläbi viiel päeval nädalas. “Meie õhtud on sageli populaarse meelelahutuse poolel,” ütleb Dan. Aga kas on vaja end välja vabandada, kui tahta tõepoolest lihtsalt meelt lahutada? Või juhtumisi end lihtsalt kultuuriasutuses hästi tunda? Dan jääb mõtlema. “Me vist Eestis kipume tundma, et teater on intelligentsetele inimestele ja kui ma ei leia etendusest sama mõtet, mida lavastaja, koreograaf ja dramaturg on mõelnud, siis… järelikult ma olen loll!” pakub ta. “Aga ma arvan, et oluline pole mitte välja mõelda, mida lavastaja mõtles, vaid võtta aeg, reflekteerida nähtu üle ja midagigi arvata. Etteastest enese jaoks midagi leida.”

Laval on Bulgaarias elav vene püstijalakoomik Olga Pavlova kavaga “From Russia With No Love”. Pärast etteastet räägib ta, kuidas eelmisel õhtul olid mitu naist tema juurde tulnud ja öelnud, et neile meeldis väga. “Sa pole ehk nii naljakas, aga selle eest väga inspireeriv! Tüdruk teeb midagi!”

Heldekest paistavad esinejad armastavat. Mängida siin seitsmele inimesele? Vabalt. Võib ka viiele. Sedagi on juhtunud. Räägin Danile, et minu jaoks on Heldekese kõige väärtuslikum osa atmosfäär, mis on ühtlasi esinejate ja üksteise suhtes sõbralik ja toetav. See teeb mõnusaks ka need õhtud, kus esinejal ei ole olnud kõige parem päev või lihtsalt pole kava (veel? üldse?) täit potentsiaali saavutanud. Danile tundub see loogiline. “See on kommentaar, mida me kuuleme kõige rohkem.”

Tallinn Fringe festival

8. -14. detsember

Tallinna kureerimata teatrifestival Tallinn Fringe Festival, mis toimub Heldekeses ja Kellerteatris, toetub Fringe festivalide üleilmsele kontseptsioonile, eeskujuks maailma suurimaid kunstifestivale Edinburgh Fringe Festival. Platvorm on avatud kõikvõimalikele artistidele, stiilidele, žanritele, piiranguid ei ole. Lisaks on festivali kontseptsiooni puhul oluline taskukohane piletihind.