Mu nimi on Kai ja ma olen kolmekümne nelja aastane. Ma töötan kultuuriajakirjanikuna ühes suuremas maakonnalehes. Ma kolisin oma kodulinna tagasi viis aastat tagasi, kuna ma sain siia lehte parema pakkumise, kui mul suures väljaandes oli. Mind ei hoidnud Tallinnas enam miski kinni: sõbrannad läksid järjest mehele ja said lapsi, mina aga elasin ikka üksinda oma magalarajooni korteris, maksin selle eest pangale iga kuu märkimisväärse osa oma sissetulekust ning suhtlesin ühe vähemate inimestega. Tundsin, et mida vanem olen, seda väiksemat hulka inimesi oma lähiringis talun. Töö oli ammendunud ning ma ei tundnud suuremat igatsust ka elukaaslase järele. Kujutasin ette, kuidas pean pika tööpäeva lõppedes hakkama kohe kedagi teenindama, tehes teise tasuta tööpäeva kodus kohe otsa. Kummalisel korral püsis mu korter jätkuvalt piinlikult puhas ka ilma lisastiimulita teise inimese näol. Ju ma armastan koristamist piisavalt.

Selleks hetkeks, kui mu vana klassiõde, kelle vend töötas juba aastaid maakonnalehe peatoimetajana, mulle selle pakkumise edastas, oli Tallinn end minu jaoks ammendanud. Pakkumine isegi oli ahvatlev: kirjutada kultuurist, käia mööda üritusi mööda Eestit, teha intervjuusid mu kodulinna sattuvate kirjanike, kunstnike, muusikutega. Suhteliselt vaba graafik ja kõigi kaasnevate kulude katmine. Palk, mis oli suurem minu omast suures väljaandes. Ühtlasi vabaneksin paneemaja korterit müües ning ostes saadud raha eest kodulinna kasvõi pool maja ka oma pangalaenust. Kokkuvõttes tekkis mul karjääris näiliselt sammu tagasi astudes (mingi kohalik ajaleht!) juurde nii vaba aega kui raha.

Ühtlasi tekkis mul mõlemi kaasandena ka kliimaärevus. Ma tean ajakirjanikuna, kelle ülesandeks on ka teadusuudistest kokkuvõtteid teha, et kliimaärevust kaalutakse võtta ametlikku psühhiaatriliste haiguste nimekirja. Millegi taolisena nagu terviseärevus, varem tuntud kui hüpohondria. Ju hakkasin mind ümbritseva maailma peale rohkem mõtlema, kuna mul oli nüüd ka rohkem vaba aega ning oluliselt vähem tööpingeid. Ma ei pidanud enam kellast kellani kontoris oma töölaua taga istudes jooksvaid uudiseid netti panema, neid eelnevalt mitmest allikast üle kontrollima ja vajadusel asjaosalistelt või ekspertidelt kommentaare küsima. Pidin ette valmistama kõigest kaks või kolm pikemat kultuurilugu nädalas, millele lisandusid nende ettevalmistuse alla kuuluvad intervjuud, kohtumised, näituste avamised ja teatrietendused. Enamuse oma ajast olin nüüd üksi — see meeldis mulle ka väga.

Ma lugesin järjest keskkonnateemalisi artikleid kõigis keeltes, mida ma oskan. Neid ei ole just vähe: eesti, vene (olen kakskeelsest perest), inglise, prantsuse, hispaania. Romanistika oli Tartu Ülikoolis ajakirjanduse kõrval mu lisaeriala. Ja märkamatult sai mu igapäevane elu täis rituaalse iseloomuga tegevusi, mille eesmärgiks sai edasi lükata kogu inimkonda varsti ähvardavat kliimakatastroofi. Samuti planeedi saastamist üldiselt. Meie Maa säästmiseks hakkasin ostma toitu võimalikult suures ulatuses ökopoodidest Tallinnas ja Tartus, kuhu nüüd kultuurireporterina vähemalt kaks korda kuus sattusin. Tellisin pakiautomaati paberist pruuni värvi kotte, mida üldiselt toodetakse aksessuaaridisainerite jaoks. Ostsin neisse kaalukaupa: pähkleid, seemneid, kuivatud puuvilju, maitseaineid, ube. Seda peamiselt Tallinnast Balti jaama turult. Vältisin juba enamuse ostude puhul kilet ja plastikut. Seega tarisin Tallinnast ning Tartust endaga kaasa üha raskemaid paberkotte (või võtsin oma riidest märsi käekotis linna kaasa). Ma loobusin kõigist naiseliku hügieeni tarvetest ükshaaval ning hakkasin tampoonide asemel kasutama Mooncupi ja deodorandi asemel isetehtud segu talgist, natukesest eeterlikust õlist ning kartulitärklisest ja kookosrasvast. Mu kuivšampooniks said kliid. Tavašampooniks naabrinaise kanade munad. Kosmeetikast loobusin täielikult peale üdini looduslike, biolagunevates tuubides kahe kreemi. Päevitasin oma aias või jõe ääres, kandes nahale porgandiõli (naturaalne päikesekaitsefaktor 6!). Loomulikult sorteerisin prügi, seadsin aianurka sisse kompostihunniku ja kasvatasin ise nii salatit, kurke-tomateid kui maitsetaimi. Minu majapoole iidvanast aiast pärit poolkuivanud õunapuude viljadest valmistasin tervisliku suhkruleheekstraktiga moose, mille esimene partii muidugi täies ulatuses käärima läks. Lisaks arvutasin igakuiselt välja oma ökoloogilist jalajälge. Ma ei kavatsenud saada lapsi ega võtta lihasööjat lemmiklooma ning olin seega sügisel mu majja tungivate hiirtega püstihädas. Lõpuks laenasin naabri kassi. Ah jaa, hakkasin ka loomulikult veganiks ning loobusin uute riiete ostmisest muidu kui hädavajadusel.

Jaa, see jalajälg… Tegelikult tahtsin ma siiski ka reisida. Kummalisel kombel jäi mul kodulinnas üksi elades järjest rohkem raha järele, olgugi ostsin päris palju toitu suuremate linnade ökopoodidest. Ju siis kokkuvõttes tõest tarbisin ma palju vähem kui varem. Kõike.

Samas lugesin just hiljuti, et taastumatutele energiavarudele kõike taandades võtab terve nädalavahetuse kodus istudes ning Netflixist filme vaadates inimene rohkem ressursse kui poole tunni kaugusele, näiteks Tallinnast Riiga, Helsinkisse või Stockholmi lennates.

Mõtlesin natuke ja otsustasin siis Riia kasuks. Oli talv, naaberrriigi pealinna vanalinna hotellides väga soodsad pakkumised ning Air Balticuga sai ka pileti mõnekümne euroga kätte. Kellega mul sinna minna? Ikka üksi!

Tegelikult kolisid mu vanemad juba mõni aasta tagasi pensionipõlve veetma Tenerifele. Kuidas said mu vanemad olla juba pensionil, kui nende tütar on alles 34? Sest minu ema Liidia oli minu sündides 42 ja isa Dmitri tervelt 53! Ma olin seega kuidagi alateadlikult otsustanud, et ma võin lapsi saada ka hilisemas eas. Aga loomulikult olin otsustanud mitte saada järeltulijaid, see on tegelikult kõige kliimasõbralikum tegu üldse! Ja samuti ei tahtnud ma oma vanemaid minna vaatama niivõrd kaugele. Pole viga, nad tulid igal aastal jõulude ajal ise kuuks ajaks Eestisse ning ma rääkisin neile igal jõuluõhtul, nii 24. detsembril kui vene õigeusu kalendri järgi kaks nädalat hiljem, et ei tohi pühadelauale panna seapraadi (kas nad teavad, kuidas sigu peetakse, kuidas nende virts keskkonda reostab ning kui ebaeetliline see kõik kokku on?), kartulisalatit ja rosoljet, mis on valmistatud hapukoorega, mis on müügil kilekotis ning kooki, mis on tehtud kanamunadega (õrrekanade munade eelistamisest ei ole abi!).

Niisiis, Riia. Ma olin seal otsustanud olla kaks ööd ning kokku kaks ja pool päeva. Kohale sõitsin lennuki asemel, mille keskkonna kulu oleks olnud, nagu mainisin, võrdne kõigest ühe nädalavahetusega arvuti taga, siiski bussiga. Ühtlasi avastasin seal, et ma tunnen end midagi muud tehes peale lihtsalt mööda linna jalutamise üsna ebamugavalt. Jah, Riia vanalinnas on tuntud veganrestoran Fat Pumpkin, aga ma tellisin seal küll burgeri, mis oli täitsa maitsev, kooki ja teed — aga mind piinas pidevalt mõte, et kas nad ikka kasutavad köögis ökonõudepesuaineid ja mis veel olulisem, biolagunevaid prügikotte.

Aga siis sain tööandjalt meili. Meie maakonnalehel läheb hästi, peatoimetaja on aga täielik egoist ning hedonist. Olen näinud, kuidas ta Joel Ostrati salati plastikust karbi viskab lihtsalt toimetuse prügikasti, kuigi meie majas on võimalik ka prügi sorteerida. Ka joob ta plastpudelitest Perrier’ vett! Peatoimetaja ütles, et ta tahab, et kirjutaksin reportaaži ka väidetavalt Riia parimast restoranist nimega Biblioteka nr 1. Ja et võtku ma kasvõi keegi kaasa, aga ärgu ma hinnaku ainult vegantoite. Kurat küll, ma olin juba võtnud lahti restorani kodulehe ja näinud oma rõõmuks üsna suurt taimetoitude valikut! Keskkond keskkonnaks, töökoht ja läbisaamine ülemusega on ka olulised, pealegi võin uues ametis juba tahtmatult palju rohkem keskkonda kahjustada kui praegu.

Restorani läksin loomulikult jala. Kellegi kaasa kutsumine on hea soovitus, paraku pole mul sisuliselt mitte ühtegi sõpra, kui mitme keskkonnagrupi sõpru Facebookis mitte arvestada, pealegi pole ma nii suhtlemisaldis, et haarata restorani kaasa mõni rahvusvahelise grupi Riia liige, mulle absoluutselt võõras inimene. Läksin seega üksi.

Ja selles algselt ühe rikka Riia naise poolt sellele linnale pea sada aastat tagasi kingitud pargi kõrval asuvas paviljonis asuvas kohas läks mul katus sõitma. Sõna otseses mõttes! Tellisin endale sprotipasteeti koos kullatolmu ja kaaviariga, kuigi ka kala ei söö ma juba kaks aastat. Kalad tunnevad valu ja muid tundeid, pealegi on Läänemeri nii saastatud, et selle kala ei soovita näiteks Rootsi arstid ühelgi naisel süüa üldse mitte, kes veel võib-olla emaks tahab saada. Mina ei taha, aga ei soovi ka ühtegi lisaannust elavhõbedat enda organismi!

Igal juhul sõin selle sprotipasteedi, mis tõesti kuldselt helkles, koos sepikuga kõik ära. Portsjon oli piisavalt täitev. Ja ma olen harjunud vähe sööma. Tundsin, et ma ei jaksa midagi suuremat enam süüa, aga valisin eelroogade valikust siiski veel Kamtšatka lumekrabi. Lumekrabi! Kaugelt Kamtšatkalt! Mitu lennutundi ta siia saabuski? Ja kuidas huugas ja elektrit neelas külmkapp, kus seda eksootilist merelooma (kah kahtlemata elavat, tundmisvõimelist hinge) hoiti? Tellisin kokteilimenüüst joogi, kus oli nii burbooni viskit kui Earl Grey esktrakti kui munavalget. Munavalget? Kas ma olen hulluks läinud? Kokteilil oli tugev mõrkjas ja omajagu ebameeldiv kõrvalmõju, minu lemmikut, Earl Grey teed ei meenutanud see maitsebukett kuigivõrd. Vaatasin veel magustoidumenüüd, kuid nüüd sain ennast pidama. Praktiliselt kõiges oli munakollast, vahukoort, kohupiima. Ainult loomset! Tundsin, et sprotipasteedi ja Kamtšatka lumekrabiga olin oma põhimõtteid ja maailmavaadet juba piisavalt reetnud. Tellisin hoopis lõpetuseks pitsi viina ja üritasin sõbraliku teenindaja ees olla võimalikult… normaalne. Ja mis restoraniarvustus koosneb kahe eelroa ning ühe kokteili kirjeldusest. Läksin moodsa restorani moodsa kujundusega tualetti, mööda moodsatest, ilmselgelt jõukatest inimestest, kes sõid küll kala, küll liha, mida kenad ja teenistusvalmid ettekandjad neile ette tassisid. Mul hakkas äkki teravalt paha. Sulgusin kabiini ja surusin endal sõrmed kurku. Oksendamine aitas. Isegi väga. Loputasin lõpuks suud ning nägu. Läksin tagasi nin tasusin arve. Möödusin veel hulgast inimestest. Märkasin isegi arvatavat siidi ning karusnahka, loomulikult kalleid nahast kingi. Õue astudes tundsin, kuidas lumehelbed jahutavad mu häbist ning süütundest, aga ka tormilisest oksendamisest kuumavat nägu. Hotelli jõudnud, saatsin ülemusele sõnumi, et mul hakkas juba keset õhtusööki paha ning et mu äge toidumürgitus oli tingitud arvatavasti lumekrabist. See maitses täpselt nagu viimati kaks aastat tagasi söödud krabipulgad, meenus. Miks tuua neid õnnetuid krabisid nii kaugelt, tuhandete kilomeetrite kauguselt lennukiga siia Riiga, kui maitseelamus on võrdne kalatööstuse jääkidest valmistatud odava valmistootega?

“Tõesti?”, tuli vastus ülemuselt. Teadsin väga hästi, et tegelikult ei arva tema, et Riia tipprestoran huvitab väga meie linnakese ajalehe kultuurikülgede lugejaid. Tegelikult tahtis see vana põrsas end ettevalmistada oma iga-aastaseks ooperireisiks Riiga, millele järgnes alati käik mõnda hinnatud kohalikku restorani. Ma olen peatoimetaja naist näinud mütsiga, mis on küll kindlasti pärit mõnest siiani eksisteerivast karusnahafarmist!

Nutsin ennast sel ööl magama oma Riia hotellitoas. Ning otsustasin, et niimoodi ei reisi ma küll enam kuhugi. Hotellituba oli aga täis väikseid šampoonipudeleid, muidugi plastmassist, selles vannitoas oli isegi ühekordne kilest vannimüts, loomulikult omakorda kilekotti pakendatud, isegi ühekordsed puuvillast froteesussid oldi hoolikalt mu voodi ette asetatud. Keegi on lugenud puuvillatootmiseks kulunud veeliitrite ja kemikaalide kohta? Aga kemikaalide kohta, millega hotellitöötajad neid tubasid vähemalt korra päevas küürivad? Aga nende töötajate pikkade tööpäevade kohta?