Paavo Matsin: tõlkijad on peened inimesed, üldiselt targemad kui autor
Paavo Matsini viimane romaan, Eesti kirjanike liidu romaanivõistluse võitnud „Kongo tango” viib eri riikidesse ja linnadesse, millest ükski pole Eestis, ning näitab neid kogu loo müstilisuse kiuste sellisena, nagu Matsin neid kogenud on. Ta ei mõtle tugitoolis, milline üks või teine linn võiks olla, vaid reisib ise üksjagu. Kõige sagedamini Prahasse, mujale peamiselt siis, kui reis kinni makstakse.
Seega võiks olla kena seda intervjuud teha näiteks Brüsseli baaris Kirst (Le Cercueil), kus keset ruumi ongi… kirst. Ja selle sees luukere. Või hoopis Kairos või Londonis Toweri ronki vaadates, sest ka need linnad on raamatu tegevuspaigad. Ent Viljandi ja vinoteek Mulks sobivad maailmavallutusunistuste kiuste hästi.
Matsini üle-eelmine romaan „Gogoli disko” kirjeldas nimelt tuleviku-Viljandit, mis on tsaaririigi osa ja kus sõidab tramm.
Matsini üle-eelmine romaan „Gogoli disko” kirjeldas nimelt tuleviku-Viljandit, mis on tsaaririigi osa ja kus sõidab tramm. Poodides sai raamatu esimene tiraaž kiiresti otsa ja raamatukogudes pidid lugejad end järjekorda panema. Lõpuks müüdi, arvab Matsin, umbes 5000-6000 eksemplari. See on tänapäeva Eesti mõistes suur tiraaž. Ugala toonane kunstiline juht Ott Aardam tegi „Gogoli diskost” lavastuse, mille dramatiseeris Ivar Põllu. Matsin oli tulemusega rahul ja ütleb, et draamateksti muutmise vastu pole tal midagi. Raamatute puhul ei luba ta toimetajal parandada muud kui komavigu. „Komasid ei oska ju keegi panna, aga kentsakas, kui võõras inimene hakkab lõike maha tõmbama.”
Ette rutates: kuigi vestlus toimub juba õhtutunnil, on ülakorrusel asuv Rüki galerii veel lahti ja jõuame lõpuks ka sinna. Tulekul on kontsert, džässmuusikud harjutavad. Seinal jääb piltide seas silma üks, põhjuseks roosa täpp keset maali, mis näib kõnetavat „Kongo tango” auhinnamärki (originaalis on märk must, aga Matsin ja raamatu väljaandja kleepisid selle oma roosa versiooniga üle. „Paistab paremini silma,” selgitab kirjanik.)
Paavo Matsin
Lepp ja Nagel, 232 lk
Esikoht Eesti kirjanike liidu 2019. a romaanivõistlusel
Muide, Apollo raamatupoeketti Matsin „Kongo tangot” müüki panna ei lase („Loobusime. Keeruline on sealt raamatuid leida muu vahelt.”) Küll aga ostis üks organisatsioon 400 eksemplari oma töötajatele jõulukingituseks.
Sinu viimaseid raamatuid on nimetatud üha rohkem lugejaga arvestavaks. On see 1990-ndate avangardistile pigem solvang või kompliment?
Pigem kompliment. 1990-ndatel tuli see musta ruudu hetk päris kiiresti kätte, edasi minna polnud suurt kuhugi. Oli selline rühmitus nagu NÜ14 (kirjandusrühmitus, mille osaline oli ka Matsin – K. V.), millel ilmusid üsna äärmuslikud asjad. Kiwa jätkab ;paranoia kirjastusega seda liini küll päris hästi. Aga mina enam väga ei avangarditse. Jutukat selles stiilis teha ei viitsi.
Kuidas sa nüüdse lugejana avangardi suhtud?
Need raamatud ei olegi söögi kõrvale lugemiseks tehtud. Nad on pigem artefaktid, mille puhul vaatad: oh, hästi paneb!
Varem oled kirjutanud uueks Viljandi, aga „Kongo tango” tegelased satuvad paljudesse eri maadesse, ei kordagi Eestisse. Reisid ise samuti palju?
Jah, peamiselt Prahasse. Kuskilt Facebookist just nägin enim külastatavaid linnu, Praha oli 22. kohal. Seal käib umbes sama palju inimesi kui Mekas, üle üheksa miljoni. Mulle on Praha oluline olnud, olen seal kunagi isegi ekskursioone teinud. Olin siis EBS-is klassijuhataja ja millalgi öeldi, et pean tegema ekskursiooni nii Prahas kui ka Berliinis. Seejuures polnud ma Berliinis enne seda kunagi käinud.
Olid aus giid või mõtlesid taustalood välja, kui midagi ei teadnud?
Prahas olin ilmselt aus, sellest linnast teadsin, aga Berliinis näitasin üht maja enda selja taga ja ümber pöörates nägin, et seal olid mingi filmi rekvisiidid…
Kirjeldad raamatutes eri linnasid nii, et võin vaid oletada – klassikalise turistipilguga sa kohtadele ei lähene...
Näiteks Praha on Euroopa müstikapealinn. Seal on olnud valitsejad, kes on külla kutsunud maage ja alkeemikuid, tippkunstnikke. Olen seal käinud ehk nii umbes 30 korda. Palju kultuuri ja hinnad on ka head. Viimastel aastatel ma vanalinnas väga enam ei käi, areaal on laiemaks läinud, suviti on hea näiteks mingisuguste vanade suvelosside aias istuda. Seal on palju kohti, kus ülivaadet nautida. Näiteks kloostrite õunaaiad, kust paistab kätte seitse silda. Vaade Toompealt Kalamajale pole ehk päris see…
Ma isiklikult tallinlasena ei kurdaks.
Kui ma gümnaasiumis käisin, siis ema ei lubanud Kalamajja minna. Üle raudtee ei tohtinud minna, sest seal elasid pätid. Mul on see tunne siiani sees. Balti jaamast üle raudtee minna ei taha.
Sinu raamatuid tõlgitakse järjest eri keeltesse. Kuidas välismaised kirjastused sind üles leiavad?
Mul on agent Kristjan Mändmaa, tema tegeleb kõikide lepingutega, suhtleb, saadab meile. Eks seal taustal on see, et „Gogoli disko” sai Euroopa kirjanduspreemia, millega kaasneb Euroopa Komisjoni toetus tõlgetele. Ungari kirjastus aga näiteks raha ei küsinud, sest klausel ütleb, et siis peab ta välja andma viis võiduteost.
Aga tõlkijatega peab hästi läbi saama. Tuleb külla kutsuda, laud katta. Tõlkijad armastavad magustoitu ka. Jäätist ja maasikaid. Nad on peened inimesed ja üldiselt targemad kui autor. Läti tõlkija Maima Grīnberga saatis mulle kunagi tõlkides kirja ja küsis: kas tegelasel on nööpsaapad või nöörsaapad? Selgus, et mul oligi terve raamat ebaühtlane. Ma polnud kunagi erinevusele mõelnud, aga tõlkijad on tähelepanelikud.
„Kongo tango” atmosfäär ühes seal tegutsevate ronkinimestega on müstiline, aga nii mõnedki kohad ja tegelased on üsnagi reaalsed.
Rongad on ju Toweris olemas. Võib-olla keegi mõtleb kabinetis lugusid välja, aga mina nii ei oska. Istusin Londonis Toweri ees pargis pingi peal, nägin, kuidas lennukid tulevad eikuskilt, pöörduvad ja lähevad... vist Heathrow’le. See on raamatus sees. Ma ei viitsi olmet fantaseerida, see on täiesti mõttetu.
Ronkade nimed on ka suuresti samad, mis Toweris.
Kõige naljakam on see, et kahel Toweri rongal sündis ajavahemikus raamatu valmimisest ilmumiseni ka laps. Seda pole juhtunud aastakümneid. Üks neist ronkadest oli Munin. Kogemata panin täppi. Aga mis on päris, mis ei ole?
Ühel ööl ärkasin selle peale, et keegi katsub mind. Tõmbas nagu liivapaberiga üle näo. Tegin silmad lahti ja tekid hakkasid lendama.
Olin Inglismaal Southend-on-Seas Chalkwelli mõisas. Elasime ühe poola poetessiga mõisa teisel korrusel. Alumine korrus oli tühi, lukus ja valve all. Ühel ööl ärkasin selle peale, et keegi katsub mind. Tõmbas nagu liivapaberiga üle näo. Tegin silmad lahti ja tekid hakkasid lendama. See oli ikka korralik kummitus! Nii et lubage küsida: mis on päris ja mis väljamõeldis? Näiteks see lugu oleks olnud raamatu jaoks liiga fantastiline.
Raamatu tegelaste hulgas on kongolastest sapöörid, vaese piirkonna mehed, kes sellest hoolimata käivad tänavatel uhkete rõivastega uhkeldamas. Ma polnud midagi sellist varem kuulnud ja otsisin internetist – tõepoolest, nad on täiesti olemas ja internet pakub lõputult värvikaid jaburaid pilte.
Sapöörid on väga silmatorkavad tüübid, aga Eestis ei ole selline subkultuur tuntud. Ma nägin neid Brüsselis. Kongolased on tulnud sinna pärast koloniaalkriisi ja üsna hästi integreerunud. YouTube’is on palju videoid sellest, kuidas nad justkui tarduvad ja näitavad oma kalliste riiete hinnalipikuid. Nad on võrdlemisi vaesed, aga võtavad laenu, vähemalt nii olen ma aru saanud.
Raamatumaailma inglid annavad hinnanguid hea-halva skaalal ja saavad pahaseks inimeste peale, kes teevad head, et näida head, aga mitte headuse enese pärast. Samal ajal ei ole raamatu enese universumis selget hea ja halva skaalat.
Ei olegi. Ei ole ju ka musta ja valget maagiat, on lihtsalt maagia. Kes räägib, et on, peaks vaatama kasvõi mingisuguseid Jaapani multikaid. Kõik on sümmeetriline. Nii nagu sina kollidele, nii kollid sinule. Raamatu-ingel pole ka hea ega halb, pigem täidab oma kohust, mis tal lõpuks ebaõnnestub.
Selle ingli on raamatusse joonistanud Ramo Teder. Kuidas sa temani ja tema omakorda selliste kujutisteni jõudis?
Tahtsin juba eelmisele raamatule Ramo pilte, aga tal polnud aega. Nüüd tegi lõpuks ära. Kartsin natuke, kuidas ta inglit joonistab. Aga ingel näeb välja nagu minu kunagine Mustamäe altnaaber. Kummaline maikaga tüüp, kes istub väsinult köögilaua taga ja teeb suitsu. Maikat tal küll pole päris, aga…
Baptistide ilus ingel, õhuline kaunitar, see pole päris minu teema. Inglitega oligi suur probleem. Ma pole selle teemaga kunagi süvitsi tegelenud. Leidsin ühe müstiku, Emanuel Swedenborgi teose, mille kunagi tõlkis Keila kirikuõpetaja Robert Kannukene. Need on Swedenborgi nägemused, justkui ta oleks käinud taevas. Kirjeldatud on inglite hierarhiaid ja omavahelist suhtlust.
Kõige ägedam on see, et kirikuõpetaja Kannukese lapselaps Kristjan Kannukene mängis Tallinnas minu raamatuesitlusel viiulit. Vaat see superstaar. Ta tabas kohe biiti. Küsisin, kui pikalt ta mängib, ta vastas, et seitse minutit. Rohkem ei olnud vaja midagi rääkida. Ja see oli päris äge. Ta ei mänginud klassikaliselt, vaid pigem kääksutas ja karjus.
Sinu raamatuesitlused ongi omaette lavastused. Miks?
Jube igav on see raamatupoe formaat ju. Täielik õudus, kuigi hästi mugav. Tuled kohale, ei pea isegi raamatuid käe otsas vedama. Kõik istuvad samas tugitoolis ja joovad sama veini.
Mulle meeldib etendusi teha. See ei ole teater, aga…
Ma olen ikkagi liturgiat õppinud ja toomkirikus teeninud. Mulle meeldib etendusi teha. See ei ole teater, aga… Näiteks nüüd tõin rongatopise ja kõik said näha, et see on tegelikult igavene pirakas lind.
Lähened religiooni- ja müstikateemadele julgelt. Usuteadust õppinuna on sul selleks vist üsna põhjalik taust?
Seitse aastat istusin usuteaduse instituudis, lõpetasin ära ka, diplom on olemas. Kirikusse ma pole tööle läinud, aga kuskil peab ju neid teadmisi kasutama. Kristliku kogukonnaga ma väga ei suhtle. Aga kui ma 1997. aastal sinna läksin, oli see hea haridus, sain õppida vanu keeli.
Sinu romaanide ruum ja aeg ei püsi nendes piirides, kus me oleme harjunud neid nägema. Oled öelnud, et aega pole olemas.
Igaüks, kes paneb näiteks tarokaarte, teab, et aega pole olemas, aga ruum on. Ajalisi vahesid ei suuda keegi ennustada. Kaartidel pole aega. Kõik sündmused, mis 12 kaardil on, võivad tulla ka ühe päeva jooksul. Püha Augustinus on aga öelnud, et jumala silmis on aegu kolm: mineviku olevik, oleviku olevik ja tuleviku olevik. Ma arvan, et inglid käituvad ka midagi sellist silmas pidades.
Varem oled mänginud pseudonüümidega („Gogoli disko” autor oli Paša Matšinov, „Musta päikese” puhul Friedrich Reinhold Kreutzmatsin – K. V.), nüüd oled raamatule viimaks oma nime alla pannud. Miks?
Oma nimega jah, sest nii hea raamat on. (Naerab.) Aga tõesti, mul selle pärast häbi küll ei ole. Varem on olnud, jah, mäng. Kui jutt oli Lätist, oli autor Pāvs Matsins. Muide, üks Läti kardetum kriitik, nende naissoost Mihkel Mutt, arvas ja arvab siiamaani, et „Sinise kaardiväe” kirjutas lätlane. Enamik tõlkijaid neid pseudonüüme aga kasutanud pole, see on vist mujal out. Sellest mängust saavad ikkagi vaid eestlased aru.
Kas sulle oma raamatute kriitikat meeldib lugeda?
Viimati Peeter Sauteri kriitika väga meeldis. Ta kirjutas, et „Kongo tangost” tuleks film teha. Väga õige! Ma alustasin kunagi ju ka sellest, et kirjutasin koos Mait Laasiga nukufilmidele stsenaariume. Ma mõtlen pildiliselt, natuke nagu luuletaja. Dialoogid ei ole nii olulised.
Tundub, et selle raamatu filmiks tegemiseks oleks vaja Hollywoodi mastaabis eelarvet.
Nüüd tõlgitakse raamat inglise keelde, saadan raudselt kohe Spielbergile või kes seal on. Võib toimida küll. Eri maades on minu raamatute vastuvõtt väga erinenud. Taanis näiteks peeti „Gogoli diskot” poliitiliseks romaaniks, mille peale meie siin ei tulnudki. Pandi kohe viisnurgad kaanele ja mingi poliitik kirjutas esimese artikli.
Aga kõige kavalam on, kui välismaalane kirjutab mõne linna kohta raamatu. Nagu Petrone teeb. Kõik tahavad teada, mida keegi arvab näiteks Tallinna kohta.
Aga kõige kavalam on, kui välismaalane kirjutab mõne linna kohta raamatu. Nagu Petrone teeb. Kõik tahavad teada, mida keegi arvab näiteks Tallinna kohta.
Et mida elevant meist arvab?
Sauter ütles kunagi „Valli baari” dokumentaalfilmis, et ei ole mõtet mõelda, mida sinust mõeldakse. Teised inimesed mõtlevad ju omakorda ainult sellest, mida neist mõeldakse.
„Gogoli diskot” kirjutades veetsid öö Viljandi tänaval magades?
Jah, veetsin. Ma arvan, et olen neid öid tänaval rohkemgi veetnud. Siin istutakse kõrtsides ikka hommikuni.
Ega kõrts tänav ole.
Olen tänaval ka veetnud aega üsna pikalt, ei ole üldse probleemi.
Külm ei hakka?
Suvel ei hakka.
