Kohus selgitas, et kuigi kohalik omavalitsus (KOV) tohib täpsustada sotsiaalhoolekande seaduses märgitud üldreegleid, ei tohi KOV seda tehes minna vastuollu seadusega.

Narva linna puhul tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks näiteks määrus, mis käsitleb kindla elukohata inimeste abistamist. Narva linna senised määrused ei taganud abivajajatele turvakodu pakkumisel psühholoogilist nõustamist ja turvalist keskkonda.

Lisaks ei saanud Narva linn riigikohtu hinnangul pakkuda turvakodus elavatele lastele east ja vajadusest tulenevaid arendavaid tegevusi.

Muu hulgas tohtis varem Narva linnas pakkuda võlanõustamisteenust inimene, kellel on sotsiaalalane või juriidiline kõrgharidus või on läbinud võlanõustamiskoolituse. Tegelikult peab seaduse järgi olema võlanõustajal riiklikult tunnistatud kõrgharidus ning lisaks peab ta olema läbinud võlanõustaja täiendkoolituse.

Riigikohus lisas, et seadus ei luba linnadel ja valdadel seada sotsiaalabi osutamist sõltuvusse seadusjärgsete ülalpidajate olemasolust või nende maksevõimest. See tähendab, et KOV ei tohi jätta sotsiaalabi näiteks vanuri laste kohuseks, kuna nii pole üheski seaduses kirjas.

Sellega tagatakse olukord, et kõik inimesed saavad vajalikku abi just KOVist, kus nad elavad ning ei jääks hooleta.