Loo muster on tuttav. Võimupositsioonil olev mees kasutab ära noorte naiste lootust teha karjääri, mis Fox Newsi puhul tähendab üsna otseselt valge eliidi hulgas olemist. Aastaid, kui mitte aastakümneid avalik saladus olnu saab päriselt avalikuks. Üks piisavalt julge ja Carlsoni näitel ka põhjalikult ettevalmistunud naine käivitab ahelreaktsiooni, pärast mida julgevad oma lugudega esile tulla ka teised. Siinkohal võib meenutada, et filmi sündmustik toimub enne #MeToo levimist ehk enne Weinsteiniga seotud lugude avalikuks tulemist.

Tuttav narratiiv

Paraku jääb „Pommuudis” suuresti juba tuttava narratiivi kordamise juurde, pakkumata sügavamat analüüsi või huvitavamaid nüansse. Film vaatleb Kellyt ja Carlsonit tugevalt idealiseerituna nagu ka Rupert Murdochit, keda esitletakse filmis peaaegu kangelasena. Kelly ja Carlsoni reaalse elu vastuolulised ütlemised ja teod on markeeritud pigem möödaminnes. Võib oletada, et seeläbi on vaatajal võimalik neile filmis kaasa elada, tundmata vajadust suhestuda naiste homofoobsete ja rassistlike ütlemistega.
Reaalse elu Megyn Kelly on vastuoluline tegelane nii konservatiivide kui ka liberaalide jaoks. Ta on uudistesse jõudnud nii sellega, et on välja naernud mustanahalise jõuluvana võimaluse, kui ka toonitamisega, et Jeesus ei saanud olla muu kui valgenahaline. Ta on kaitsnud ka blackface’i kasutamist halloween’iks kostümeerides jms. Donald Trumpi ja tema toetajate rünnakute alla sattus Kelly siis, kui ta Trumpilt presidendidebati käigus uuris, kas mees, kes on öelnud naiste kohta kõike seda, mida tema öelnud on, ikka sobib presidendiks. Kriitilistele küsimustele järgnesid rünnakud eesotsas Twitteri- (ja Fox Newsi) sõltlase Trumpi enesega.
„Pommuudises” on kõrvalteema Roger Ailesi paranoiad.

Ka Gretchen Carlson, Ailesi esimene süüdistaja, on #MeToo liikumise üsna ebatüüpiline kangelane. Konservatiivsete vaadetega saatejuht, eliitülikooliharidusega kunagine miss, kes pole karjääri jooksul paljuks pidanud teha ka mürgiseid kommentaare transsooliste inimeste kohta. Nagu ka Kelly, on ta olnud tegus rassistlike vaadete propageerija, mille seas on ka islamofoobsete konspiratsiooniteooriate levitamine Barack Obama kohta.

Feministiks nimetamine tähistab Fox Newsi kontekstis ülimat solvangut.

Muide, filmis liigitavad kolleegid Gretchen Carlsoni feministiks, kui ta mõistab üheselt hukka Trumpi kunagise lähima abi, jurist Michael Coheni sõnad, nagu ei oleks vägistamine võimalik, kui pooled on abielus. Feministiks nimetamine tähistab Fox Newsi kontekstis ülimat solvangut.

Margot Robbie mängitud karjääri alustav ja Ailesi nõudmistele järele andev Kayla Pospisil esindab koondkujuna Fox Newsi naistöötajaid. Noorema põlvkonna „kristlik suunamudija” tahab teha karjääri ekraanil ja on siiras noor konservatiiv. See ei takista teda näiteks teise naisega voodisse jõudmast. Seda võib näha kui iseenesest kena meenutust, et ei vabariiklaste ega demokraatide valijad ei kehasta lõplikult fikseeritud põhimõtete ja tegude jäika kogumit.
„Pommuudis”

Fox Newsi saatejuhtide fookus tähendab, et räägitakse naistest, kelle puhul ahistamise ja võimu ärakasutamise kaasused toimivad pisut teisiti kui vähem privilegeeritud ja/või vähemusrühmade naistel. Tasakaalustavat rolli peaks täitma ekraanile pürgiv biseksuaalne produtsent Kayla ning muud lühikesed episoodid, ent rõhk jääb siiski tuntud tegelastele ja nende probleemidele, mida ei saa küll kuidagi väheolulisteks pidada, küll aga millega on keerulisem suhestuda.

Natuke segane rägastik

Tundub, et Eesti vaataja jaoks, kes end just USA poliitika ja meediamaastikuga iga päev kursis ei hoia, võib filmi tegelaste rägastik pisut segaseks muutuda. Peale peategelaste, Fox Newsi saatejuhtide, on episoodides üksjagu naisi, kes Ailesi vastu astusid, aga ka erinevate seisukohtadega Foxi töötajad, nii mehi kui ka naisi paljudest saatemeeskondadest. Peale selle veel Roger Ailesi abikaasa Elizabeth (Connie Britton), kes vankumatult oma abikaasa kõrval seisis, ja meediamogulitest Murdochite perekond.

Nii mõneski stseenis näikse publikult eeldatavat, et ta teab ilma lähema selgituseta, millele viidatakse, näiteks markeeritakse möödaminnes Ailesi seos 1988. aasta George H. W. Bushi rassistliku„Willie Hortoni” reklaamikampaaniaga. Viimases rünnati demokraatide kandidaati, et see on kuritegevuse vastu liiga leebe, tuues näiteks ühe mustanahalise kurjategija. Ka Foxi saatejuhti Bill O’Reillysse puutuvad seksuaalse ahistamise süüdistused jäävad filmis pigem vaid vihjete tasandile.
„Pommuudis”

Fox Newsi ahistamislugude anatoomia eripärana näidatakse, kuidas Ailes naisi üksteise vastu välja mängis, nii et solidaarsuse asemel valitses pidevalt konkurents. Harvey Weinsteini võrdluseks tuues: tema kippus süüdistajate väidete järgi pigem kuulsaid näitlejannasid „eeskujuks” tooma, väites, et nood on temaga maganud. Film demonstreerib otseselt ka Ailesi üleüldist esteetikahuvi. Tema tegelaskuju rõhutab filmis pidevalt, et televisioon on visuaalne meedia. Näitamaks, kui oluline oli Foxis seksikate säärte ja rindade näitamine, näeme filmis… mõistagi palju seksikaid sääri ja rindu. Kohati küll ka selle teist poolt ehk vormivat pesu ja jalgu veriseks hõõruvaid ebamugavaid kontskingi.

Üks stseen, mis võiks paljusid naisi kõnetada, puudutab hoopis noort ajakirjanikku ja talle ligi tikkuvat ülemust. Paralleelselt toimuvaga kuuleme naise sisekõnet ehk siis markeeritud on taipamine, kuhu asi tüürib, ja seejärel kiire reaktsioon, millega naine katsetab pääsemisvariante. Äkki mängida, et ei saa viidetest aru, ja loota, et mees lõpetab? Või keelduda viisakalt, viidates sõprusele, mille romantika rikub? Katsetada iseenese süüdlasena näitamisega, et mees (ahistamise tõttu!) jumala eest piinlikkust tundma ei peaks („Palun vabandust, kui olen jätnud kuidagi vale mulje…”). Ja viimaks arusaam, et ei jää muud üle, kui öelda otse „ei” ja võtta selle tulemusena edutamise asemel vastu teade vallandamisest. Sellised anonüümsed ja sestap paljusid esindavad „ei-d” näitavad naisi, kes ei jõua ehk just selliste olukordade tõttu (või siis üldse) positsioonini, kus nende hääl kannaks.

„Pommuudis”

FILM

(2019)

Režissöör: Jay Roach
Osades: Nicole Kidman, Margot Robbie, Charlize Theron jt