Film #MeToo ajastu ebatõenäolistest kangelastest, Fox Newsi naissaatejuhtidest
Jay Roachi „Pommuudise” (tõlkes on pealkirjast „Bombshell” kaduma läinud „püssi naise" allusioon) keskmes on reaalse elu sündmused. See tähendab, naised, kes süüdistasid Fox Newsi asutajat ja CEO-d Roger Ailesit (John Lithgow) ahistamises. Õigupoolest oli süüdistajaid viimaks 23. Film tõstab neist esile kaks reaalset tegelast – Megyn Kelly (Charlize Theron) ja Gretchen Carlsoni (Nicole Kidman) – ja ühe fiktsionaalse ehk Kayla Pospisili (Margot Robbie), kelles võib näha süüdistajate koondkuju. Film tõi äsja Oscarite nominatsioonid nii Margot Robbiele kui ka Charlize Theronile, kes on ühtlasi üks filmi produtsent.
Loo muster on tuttav. Võimupositsioonil olev mees kasutab ära noorte naiste lootust teha karjääri, mis Fox Newsi puhul tähendab üsna otseselt valge eliidi hulgas olemist. Aastaid, kui mitte aastakümneid avalik saladus olnu saab päriselt avalikuks. Üks piisavalt julge ja Carlsoni näitel ka põhjalikult ettevalmistunud naine käivitab ahelreaktsiooni, pärast mida julgevad oma lugudega esile tulla ka teised. Siinkohal võib meenutada, et filmi sündmustik toimub enne #MeToo levimist ehk enne Weinsteiniga seotud lugude avalikuks tulemist.
Tuttav narratiiv
Ka Gretchen Carlson, Ailesi esimene süüdistaja, on #MeToo liikumise üsna ebatüüpiline kangelane. Konservatiivsete vaadetega saatejuht, eliitülikooliharidusega kunagine miss, kes pole karjääri jooksul paljuks pidanud teha ka mürgiseid kommentaare transsooliste inimeste kohta. Nagu ka Kelly, on ta olnud tegus rassistlike vaadete propageerija, mille seas on ka islamofoobsete konspiratsiooniteooriate levitamine Barack Obama kohta.
Feministiks nimetamine tähistab Fox Newsi kontekstis ülimat solvangut.
Muide, filmis liigitavad kolleegid Gretchen Carlsoni feministiks, kui ta mõistab üheselt hukka Trumpi kunagise lähima abi, jurist Michael Coheni sõnad, nagu ei oleks vägistamine võimalik, kui pooled on abielus. Feministiks nimetamine tähistab Fox Newsi kontekstis ülimat solvangut.
Fox Newsi saatejuhtide fookus tähendab, et räägitakse naistest, kelle puhul ahistamise ja võimu ärakasutamise kaasused toimivad pisut teisiti kui vähem privilegeeritud ja/või vähemusrühmade naistel. Tasakaalustavat rolli peaks täitma ekraanile pürgiv biseksuaalne produtsent Kayla ning muud lühikesed episoodid, ent rõhk jääb siiski tuntud tegelastele ja nende probleemidele, mida ei saa küll kuidagi väheolulisteks pidada, küll aga millega on keerulisem suhestuda.
Natuke segane rägastik
Tundub, et Eesti vaataja jaoks, kes end just USA poliitika ja meediamaastikuga iga päev kursis ei hoia, võib filmi tegelaste rägastik pisut segaseks muutuda. Peale peategelaste, Fox Newsi saatejuhtide, on episoodides üksjagu naisi, kes Ailesi vastu astusid, aga ka erinevate seisukohtadega Foxi töötajad, nii mehi kui ka naisi paljudest saatemeeskondadest. Peale selle veel Roger Ailesi abikaasa Elizabeth (Connie Britton), kes vankumatult oma abikaasa kõrval seisis, ja meediamogulitest Murdochite perekond.
Fox Newsi ahistamislugude anatoomia eripärana näidatakse, kuidas Ailes naisi üksteise vastu välja mängis, nii et solidaarsuse asemel valitses pidevalt konkurents. Harvey Weinsteini võrdluseks tuues: tema kippus süüdistajate väidete järgi pigem kuulsaid näitlejannasid „eeskujuks” tooma, väites, et nood on temaga maganud. Film demonstreerib otseselt ka Ailesi üleüldist esteetikahuvi. Tema tegelaskuju rõhutab filmis pidevalt, et televisioon on visuaalne meedia. Näitamaks, kui oluline oli Foxis seksikate säärte ja rindade näitamine, näeme filmis… mõistagi palju seksikaid sääri ja rindu. Kohati küll ka selle teist poolt ehk vormivat pesu ja jalgu veriseks hõõruvaid ebamugavaid kontskingi.
Üks stseen, mis võiks paljusid naisi kõnetada, puudutab hoopis noort ajakirjanikku ja talle ligi tikkuvat ülemust. Paralleelselt toimuvaga kuuleme naise sisekõnet ehk siis markeeritud on taipamine, kuhu asi tüürib, ja seejärel kiire reaktsioon, millega naine katsetab pääsemisvariante. Äkki mängida, et ei saa viidetest aru, ja loota, et mees lõpetab? Või keelduda viisakalt, viidates sõprusele, mille romantika rikub? Katsetada iseenese süüdlasena näitamisega, et mees (ahistamise tõttu!) jumala eest piinlikkust tundma ei peaks („Palun vabandust, kui olen jätnud kuidagi vale mulje…”). Ja viimaks arusaam, et ei jää muud üle, kui öelda otse „ei” ja võtta selle tulemusena edutamise asemel vastu teade vallandamisest. Sellised anonüümsed ja sestap paljusid esindavad „ei-d” näitavad naisi, kes ei jõua ehk just selliste olukordade tõttu (või siis üldse) positsioonini, kus nende hääl kannaks.