Eesti kultuuriajakirjanduse arendamine takerdub rahapuudusse

Eesti kultuuriväljaannetel pole raha, et teha arenguhüpet turundustegevuses või väljaannete veebilahenduste arendamises.

Sihtasutuse Kultuurileht seis on selle juhi Toomas Väljataga hinnangul stabiilne. Aga nagu on kirjas ka asutuse arengukavas, nimetab ta praegusteks suuremateks katsumusteks IT-d ja turundust.

Ajakirjanduses toimuvad üldiselt suured muutused. Kui te tulevikku vaatate, siis kuidas teile tundub, kas Kultuurilehe väljaandeid loetakse ka paarikümne aasta pärast?

Ma ei kahtle selles, kas meil on paarikümne aasta pärast lugejaid. Milline on elektroonilise ja milline paberväljaande lugejate osakaal, ei oska ma öelda. Nagu näiteks Sirbi tulemused näitavad, suureneb ka veebis lugejate arv. Aga ma arvan, et vahekord väga drastiliselt ei muutu: pikka ja süvenemist nõudvat teksti, nagu meie väljaannetes ilmub, telefonis naljalt ei loe.

Vahel on öeldud, et viige kallimad ja väiksema lugejaskonnaga väljaanded ainult netti. Hea küll, säästame trükikulu. Aga kui tahta teha tasemel ajakirja, tuleb toimetusele ja autoritele ikkagi maksta. Ei levi- ega ka trükikulud ole nii suured, et nende kaotamine annaks märkimisväärse säästu. Need annavad väljaandmise kogukulust marginaalse osa.

Kommertsmeedia väljaannetes on kultuurile väga vähe ruumi. Ja kui mõni meie väljaanne sulgeda, siis ega kommertsmeedia väljaanded ei lähe sellest paksemaks. Sirbis on iga nädal 40 lehekülge eri valdkondade kultuuritekste.