Täiskasvanutel polegi õigeid vastuseid
On 1950-ndate lõpp Tartus. Käib sõda, sedapuhku vaid kahe kooli vahel: eesti ja vene. Eesti tüdruk Tiina äsab vene poisile Vovale munaga vastu otsaesist. Mis oleks suurele sõprusele parem algus?
Umbes selline on sissejuhatus Priit Pedajase lavastatud „Linnade põletamisele”, mis põhineb Kai Aareleidi mõne aasta eest ilmunud samanimelisel romaanil. Näidendi on raamatu põhjal kirjutanud Aareleid ise.
Õigupoolest esietendus „Linnade põletamine” Draamateatri väikesel laval juba novembris. Siis ma teatrisse ei jõudnud, aga siit-sealt hakkas järjepidevalt kostma, et olla umbe hea lavastus. Külaraadio funktsioneeris: läksin. Kahetsema ei pidanud. Üleüldiselt on Draamateatri repertuaar, kust veel mõne aasta eest pidin kõnetavaid lavastusi pigem tikutulega otsima (isiklik maitse, mis ei pretendeeri üldistustele), minu jaoks viimasel ajal üha enam pildis.
Suurepäraste näitlejatöödega ei keerata huumoriga vinti üle ega laskuta ka paatosesse.
Armastus ankruks maailmas
Aga millised teemad? Ühe pere lugu 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate alguse Tartus (hüpetega varasemasse aega) antakse edasi peretütar Tiina Ungeri (Teele Pärn) silmade kaudu. Tema kaardimängusõltlasest isa Peeter (Jaan Rekkor) ja ema Liisi (Ülle Kaljuste) püüavad toime tulla rääkimata jäänud minevike, sõnastamata tunnete ja sellega, et nende eludes ei paista olevat kuigi palju muud ühist kui elukoht ja laps. Mõlema valikud toovad peresse muutusi, mille tagajärgi ei saa kinni lappida. Selle kõige keskel on Tiina ja Vova armastuseks kasvav sõprus tüdrukule omamoodi ankruks maailmas, millesse kuuluvad nii tema ema kui ka isa saladused ja nende hoidmine. Veidi liiga noored on need õlad, et sellist vastutust kanda.
Tiina peab jaburaks, kui tema isa nelke venelaste lilledeks nimetab. Mis ajast on lilledel rahvus?
Raskel hetkel toetav sõber
Lavastuse aja- ja kohahüpped muudab sujuvaks Pille Jänese lavakujundus, kus liikuvad seinapaneelid võimaldavad hetkega luua eri ruume või on pinnaks, kuhu projitseerida Tartu linnaruumi kohti. Seejuures on aja muutumine seinale ilmuvate aastanumbritega vahetevahel küll markeeritud, ent näiteks Teele Pärna mängitud Tiina täpne vanus on kohati segane. Veidral kombel on see isegi sobilik, arvestades, et lavastuses suudab isa tütre täpse vanuse unustada.
Pärna mäng on heas mõttes tummiselt lakooniline, kui lubate sellist oksüümoroni. See on täpne ja nüansseeritud, nii huumor kui ka traagika joonistuvad välja liigsete rõhutamisteta. Christopher Rajaveer kasutab vene aktsendiga Vovana omakorda mõnuga võimalusi keelemängudeks, ent ei keera stseene üle võlli. Ühtlasi on mõjus Vova olude sunnil kiire muutumine suure ja sooja südamega poisist varaküpseks noormeheks.
Olulist kõrvalliini kannab isa sõber Paul (Tõnu Oja), patoloog, kelle töö võib küll eeldada külma pead, ent kel muidu jagub inimlikku soojust ja lojaalsust. Iga-aastane traditsioon viib kaks sõpra kärekülma talveilma malet mängima ja kärakat võtma. Endise kaardimängijana saab Paul täpselt aru Peetri probleemidest. Mehed tunnevad teineteist nii hästi, et kõike polegi vaja välja öelda. Õigupoolest puudutabki üks liigutavamaid stseene kõrvalliini: see on olukord, kus end üha suurematesse võlgadesse mässiv Peeter keeldub sõbralt rahalist abi vastu võtmast, sest teab juba ise, millisele allapoole keerutavale trepile ta on astunud, ega taha teda kaasa tõmmata. Paul on valmis liialt sekkumata lihtsalt… olemas olema. Väga lihtne, ent erakordselt mõjus on, milliseks mängib Pauli Tõnu Oja. Selles on diskreetsust, ent samas soojust ja kindlust, mida õhkub ka publikusse.
Keskne kujund on mäng
Säärane roll – olla toeks iseennast esile tõstmata – on tütre jaoks naabriproua Idal (Maria Klenskaja). Just Ida õpetab Tiinat veel sõjast taastumata Tartus „Linnade põletamist” mängima. Mäng on ka üks lavastuse keskne kujund. Samal ajal mängib pereisa end hoopis teistsuguses mängulauas kord jõukaks (ent ka võites kaotab mängija midagi rahast sootuks olulisemat), siis laostunuks.
Ta hoolib tütrest, ent otsustab seada muud ihad ema rollist ettepoole.
Olukord ei ole sugugi nii lihtne, kui esmapilgul tahaks mõelda: see, kes jätab lapse (ehkki jääb lavastuses tema elus siiski figureerima), on ju halb, ja see, kes jääb, hea? On ju nii? Või äkki ikka ei ole ühest valemit, kui palju peab millegi nimel kannatama. Ja vastust, kas laps on õnnelikum, kui vanemad vägisi emotsionaalses tühjusetundes kokku jäävad, või siis, kui nad püüavad end muud moodi leida. Selle loo lapsevanematel ei ole õigeid vastuseid. Nad on täiskasvanud, kes sellest, kuidas elu elada, kuidagi sotti püüavad saada. Ja ometi on lapsele liiga vara paratamatult ligi hiilivaks aimduseks: õigeid vastuseid ei pruugigi olla.