„Oled sa juba kaardi kätte saanud?” uurisin sõbralt, kellele postitasin kilpkonnapildi Filipiinidelt Türki. „Mis kaardi?” küsis tema vastu. Möödunud oli poolteist kuud. Eestisse jõudsid samal ajal posti pandud läkitused kuu ajaga ning kuigi võiks arvata, et ühendus Manila ja Ankara vahel on kiirem, kui Manila ja Tartu vahel, jäi kaart siiski kusagile toppama, ning jõudis sihtpunkti kaks kuud hiljem. Hea, et üldse jõudis.

Ja vastupidi — kui sõbranna saatis Eestist Filipiinidele väikese paki, siis teel oli ta samuti terve kuu, kuid selle lunastamiseks pidin Manilas võtma töölt vaba päeva, helistama läbi mitu harukontorit (et saada üldse teada, kuhu täpselt mu pakk jõudis), sinna läbi hullumeelse liikluse kohale trügima ning kõige lõpuks veel peale maksma, et saadetis üldse enda omaks lugeda.

Paar aastat tagasi Kõrgõzstanis rännates algasid jamad juba hoopis varem, sest postkaarte on selles riigis leida peaaegu võimatu. Pealinnas Biškekis kammisime läbi kõik suuremad ja väiksemad poed, kuni lõpuks juhatati meid ühe pisikese suveniiripoeni, kust lõpuks hinnalised kaardid kätte saime.

Kõrgõžstanist suure vaevaga leitud postkaardid. Foto: Madle Timm

Istanbulist Tallinnasse kirja saatmise trikk seisnes aga selles, et kuhu täpselt ümbriku peal mark kleepida ning kuhu kirjutada aadress. Meile harjumuspärane järjekord nimi + aadress ning mark üles paremasse serva vähemalt mõni aasta tagasi sealses postkontoris asuvas eelkontrollis läbi ei läinud ning soetada tuli uus ümbrik.

Lühemate reiside puhul pole haruldane, kui koju jõutakse tagasi jupp aega enne, kui välismaal posti pandud saadetis. Mis iseenesest pole ka paha, sest ka endale läkitatud jõulusoove võib olla vahva lugeda. Mis siis, et liiga hilja.

Euroopa piires saadetud kaardid peaksid üldjuhul kohale jõudma maksimaalselt kahe nädala jooksul. Paljude kirjade teekonda saab interneti teel ka jälgida ning vaadata, kust kaudu ja kui kaua nad sihtpunktini liiguvad.

Netiavarustest võib leida aga kurioosseid juhtumeid, kus kurdetakse, et Peruus aastal 1999 posti pandud kaardid pole siiani Euroopasse kohale jõudnud. Lootus sureb viimasena!

Millised on sinu kogemused reisidel postkaardi saatmisega?

Eestist Filipiinidele — leib oli kuu aega hiljem veidi kuivavõitu, kuid maitses vähemalt koduselt! Foto: Madle Timm

Lugesid just Hulkurplika päevikute 77. osa.

Madle Timm on 26-aastane eestlanna, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel