Liivi Laos toob leevendust lapse kaotanud vanematele
2015. aasta sügisel kutsuti Berliini Charite` kliinikus ravil olnud laste vanemad mälestusjumalateenistusele, mis korraldatakse vähki surnud laste mälestuseks. Kliiniku territooriumil asub kabel, teenistust peetakse juba enam kui kümmekond aastat ja korraldaja on haigla. Iga-aastasel teenistusel osalevad haigla arstid, õed ja vähi tõttu lapse kaotanud vanemad.
Sellel teenistusel oli ka Liivi Laos. Samal, 2015. aastal, vaid neli kuud varem mattis ta koos abikaasa Raul Altmäega oma kolmeaastase poja Rasmuse. Pisipoisil avastati vähk kui ta oli napilt kahene. Lõpliku diagnoosi - harvaesinev silma neuroblastoom - andsid sellesama Berliini haigla arstid. Kuid Rasmust ei õnnestunud päästa ja 2015. aasta mai lõpus läks ta Jumala juurde. Poiss ise oli varem vanematele lohutuseks öelnud, et Jumal teeb ta terveks.
Toonasel, 2015. aasta sügisel peetud teenistusel nägi Liivi Laos naist, kelle laps oli surnud vähki üheksa aasta eest. See naine tuli igal aastal ikka ja jälle kohale, sest teenistus pakub lohutust. Liivi tunnetas, et teenistus pakkus lohutust ka talle.
Samal ajal soovisid sõbrad Estonia Seltsi segakoorist korraldada kontserti Rasmuse mälestuseks ning sellel hetkel hakkas Liivi ja Rauli sügaval sisemuses küpsema idee - teeme ka Eestis Oleviste kirikus teenistuse mälestamaks lapsi, kes on vähi tõttu meie seast lahkunud.
Nii sündiski MTÜ Hingesillad. Esimene mälestusteenistus sai teoks 2016. aasta 13. veebruaril. Juba toona avaldasid Liivi ja Raul lootust, et teenistusest saab traditsioon. Ja saigi. Tänavu toimub teenistus juba viiendat korda - 15. veebruaril kell 16 Oleviste kirikus - ning kui esimesel aastal oli mälestusteenistus mõeldud oma lapse vähile kaotanud vanematele, siis nüüdseks juba kõigile. “Sest lapsi, kes meie hulgast liiga vara läinud, on liiga palju,” on Liivi Laos põhjendanud.
Teenistus on aasta aastalt kasvanud - 2016. aastal oli kohal 250 inimest, möödunud aastal juba üle 600. Igal aastal toimub teenistus veebruari keskel, sest 15. veebruar on vähihaigete laste päev. Aga oodatud on kõik vanemad, sõltumata sellest millal ja millistel põhjustel laps on kaotatud. Ning kui vanemad soovivad, meenutatakse nende last teenistusel nimeliselt.
Üks oma lapse traagilise õnnetuse tõttu kaotanud ema on öelnud, et talle meeldib mõte aastas korra ka kõigi teiste vanematega mälestada ja väärtustada neid lapsi, kes meie hulgast on lahkunud. Olenemata lahkumise põhjustest. See on see hetk, kus tood läbielatu niiöelda avalikuks. Seisad külg külje kõrval teistega, kes sind kõige paremini mõistavad. Sa paned koos teistega oma lapsele küünla. Koos teistega olles tekib tunne, et see kõik, mis oli, tähendab midagi. “Hingesillad on andnud kosutust, et kuigi mu poega enam pole, on tema mälestus aus ja teda väärtustatakse. Ja nii kurb ja traagiline kui see ka pole, läheb elu edasi. See on sinu valik, kas sa lähed edasi või jääd seisma,” rääkis see ema.
Muidugi on oma loo rääkimine Liivile ja Raulile endiselt raske. Emotsionaalselt see ühelt poolt lõhub, ent teisalt annab. Sest mida rohkem jagada, seda enam aitad teisi inimesi. Liivi näeb, et vanematel, keda on aasta aastalt mälestusteenistusel rohkem, on seda teenistust vaja. “Kui perekond kaotab lapse, siis väga tihti jäädakse üksinda. Leina ei pea alati kuulutama aga sellest peab rääkima. Kuid on vahe, kas räägid sõprade või saatusekaaslastega. Hingesildade mälestusteenistusel on Oleviste kirik rahvast täis ja need inimesed mõistavad sind. Sa julged seal nutta ja olla nii, nagu sa oled, sest su kõrvalistuja on sama asja läbi elanud ja saab sinu murest aru,” on Liivi Laos väga lihtsalt öelnud, miks ta Hingesildu nii hingest veab.
Kui Liivi elust mitte teadvad inimesed on küsinud, mitu last tal on, vastab naine: kolm. Kaks on temaga, üks on läinud juba ette. “Kui me räägime oma surnud lastest, siis me mälestame ja mäletame neid. Mälestused meie lapsest on ainus, mis meil on jäänud. Me ei räägi sellest iga päev aga teatud juhtudel vajab see valu välja tulemist ja Hingesildade teenistus ja tegevus, mida teeme teenistuse-väliselt, näitab, et seda on vaja.”
Just nimelt Hingesildade mälestusteenistuse väline tegevus. Sest Liivi veab koos Rauliga ka lapse kaotanud vanemate kohtumisi, need toimuvad reeglina iga kahe kuu tagant Kalamajas Tetermanni majas. Kohtumistel jagavad erinevad inimesed oma mõtteid. Mõni on ise lähedalt kaotusega seotud, mõni oskab teemat avada mõnd muud, lohutust pakkuvat nurka pidi, mõni nõustab leinas. Vanematega on käinud rääkimas näiteks Meego Remmel, Tõnu Lehtsaar ning viimati Naatan Haamer.
“Liivi teeb suurema osa ajast inimestega tööd, annab jõudu ja abi. Tagasiside inimeste poolt on väga positiivne. Eks ole ju tegemist kogemusliku kooskäimisega, kus inimesed saavad ennast avada. Üldjuhul ei teata ju, kas samas kontoris istuval inimesel on selline kogemus, sest ta ei ava ennast. Hingesildade kooskäimisel saab ta end aga avada ja oma loo ära rääkida, teades, et kõrval istuv inimene on sarnase taustaga ning mõistab sind poolelt sõnalt. Tühjaks rääkimine on väga suur asi,” tõdes Liivi abikaasa Raul Altmäe.
Kuid ehk on just pisike Rasmus see, kes läbi oma vanemate Liivi ja Rauli pakubki nüüd lohutust kõigile teistele oma lapse kaotanud vanematele. Rasmuse isa Raul arvab, et poeg on näidanud usku, taevateed, kuhu on võimalik minna. Läbi surma ja leina seisame inimestena igavikuliste küsimuste ees ja otsime vastuseid. Hingesillad soovib olla abiks sellel raskel teekonnal.
