Trump tegi ettepaneku luua iseseisev Palestiina riik
Plaan peaks selgemad piirjooned saama täna õhtul, mil Valge Maja tutvustab Donald Trumpi kauaoodatud Lähis-Ida rahuplaani, kirjutab AP.
Selle plaani järgi peaks praegu palestiinlaste kontrolli all olev territoorium enam kui kahekordistuma, samas kinnistaks see Iisraeli kontrolli Jordani jõe läänekaldal paiknevate juudi asunduste üle. Palestiinlased on AP teatel jõudnud juba pakkumisest ära öelda, pidades seda liiga Iisraeli poole kaldu olevaks.
Plaan näeb ette, et nelja aasta jooksul ei rajataks ühtegi uut asunudust.Trumpi plaan sisaldab ka majandusalaseid ettepanekuid, kuidas Palestiina riik toimida võiks.
Palestiina riik, või täpsemalt selle puudumine, on maailmapoliitka üheks sõlmküsimuseks olnud juba aastakümnete kaupa.
Juba 1947. aastast alates on otsitud lahendusi, mis teeks lõpu vägivallakeerisele Lähis-Idas, kuid selle aja sees on ilmavalgust näinud vaid pool lahendusest - Iisraeli riik. Teise poole, ehk Palestiina omariiklusest on palju deklaratsioone tehtud, ka rida sõdu maha peetud, aga mida seni ikka veel pole, on maailmakaardile kantav uus riik.
11.-12. sajandil eksisteeris enamikul Palestiina aladest Jeruusalemma kuningriik. vahepealse segadusteaja järel kinnistus 16. sajandil aga Palestiina alade kuuluvus Osmanite riigis Damaskuse vilajeti alla, Jeruusalemma sandžakina.
Esimeses maailmasõjas hõivasid Briti väed Palestiina alad 1917. aastal, ja sõja lõppedes sai Palestiinast Briti mandaatala, samas kui Süüria ja Liibanon jäid Prantsusmaa kätte. Briti võimude vastu puhkesid küll peaaegu koheselt nii araablaste kui ka juutide ülestõusud ja juba kahekümnendate lõpust alates on maailma meedia pidevalt võinud kirjutada ka arveteklaarimisest juutide ja araablaste (ehk antud juhul palestiinlaste) vahel. Nii juudid kui ka araablased lõid oma terrorirühmitusi, ning selle ala administreerimine osutus Londoni jaoks lõpuks võimatuks.
ÜRO peaassamblee võttis 1947. aastal vastu Palestiina jagamise plaani, mis nägi ette eraldi juudi ja araabia riike, ning vahepealset valitsemisvormi Jeruusalemma linnale. See plaan järgis peamiselt venelaste ja ameeriklaste survel käima pandud dekoloniseerimise eesmärke, vastas sel hetkel ka juutide nõuetele, kuid palestiinlaste jaoks oli lahendus vastuvõetamatu.
Palestiinlaste mõjukaimaks liidriks kuni viiekümnendate lõpuni oli endine Jeruusalemma suurmufti (usuline liider) Haj Amin al-Husseini, kes küll juba 1937. aastal oli maalt välja aetud. Ja juba enne Teist maailmasõda oli temast saanud suur Adolf Hitleri sõber Saksamaal. Juutidel oli temaga kokkulepete sõlmimine võimatu, temal oli aga võimatu leppida sellega, et uute sisserändajate tarbeks Palestiina aladest tükke ära võetakse.
1948. aastal, kui Iisraeli riik välja kuulutati, pani suurmufti Araabia Liiga toel kokku ka valitsuse Palestiina aladele (Hukumat 'umum Filastin), mis küll ei saanud laiemat tunnustust, paiknes ta esmalt Gaza sektoris, seejärel juba Kairos. Jordaaniameelsed jõud kuulutasid aga kuningas Abdullah I 1948. aasta lõpus ka Palestiina alade kuningaks. 1948-1949 sõjaga jäi ka enamik Palestiina aladest Iisraeli võimu alla, 1967. aasta sõjaga laiendas Tel Aviv oma võimuala veelgi.
Palestiinlaste valitsus Egiptuses saadeti lõplikult laiali 1959, sest ta polnud oma ülesannetega hakkama saanud. Araablaste leer oli lõhki, esialgu polnud nende taga selgelt ei Moskva ega ka Washingtoni toetust. Teatavasti pööre, kus Washington asus selgelt toetama Iisraeli riiki ja Moskva selgelt kõiki palestiinlaste ettevõtmisi, saabus alles viiekümnendate lõpus.
Palestiina Vabastusorganisatsioon (PLO, araabia k Munaẓẓamat at-Taḥrīr al-Filasṭīniyyah) loodi 1964. aastal Araabia liiga poolt relvastatud võitluseks Iisraeli vastu, ja seekord oli Moskva käsi tugevalt seal sees. 1969. aastal selle juhiks saanud Yassir Arafat esindas küll tsentristlikumat leeri, samas kui terroristlike rühmituste tegevus aktiviseerus oluliselt, saades tuge ja väljaõpet nii Moskvast kui Araabia riikide luureteenistustest. PLO kandealaks kujunesid peamiselt palestiinlaste põgenikelaagrid naaberriikides, rühmitused nagu Must September, PFLP (juhiks Moskva-meelne George Habash), Abu-Nidali rühmitus jt viisid aga terrorismi juba rahvusvahelisele areenile.
ÜRO-s oli PLO-l vaatlejataatus juba 1974. aastast, mitteliikme staatus anti Palestiina omavalitsusele aga 2012. aastal. Terve rida rahvusvahelisi organisatsioone on Palestiina juba oma liikmeks võtnud, kuigi riigina seda pole veel olemaski. Lõppenud aasta eelviimasel päeval lükkas ÜRO julgeolekunõukogu järjekordselt tagasi ettepaneku Palestiina riigi tunnustamiseks. USA vastuhäälest ka piisab selle algatuse vetostamiseks.
1948. aastal jäi Palestiina riik loomata, sest araablased ei olnud kompromissideks valmis, nüüd aga nähtub, et kompromisside tahet pole ei Iisraelis ega seni veel ka palestiinlaste poolel.
