Kellele on Venemaa ideoloogiline retoorika suunatud?

Keda me kõige sagedamini veename? Loomulikult iseennast, Venemaa puhul elanikkonda. Ma nägin seda terve Nõukogude aja - kui ei ole reaalselt "midagi" pakkuda, siis annadki midagi illusoorset, mis võimaldab sul ennast positsioneerida ja demonstreerida, lähtudes oleviku seikadest, minevikusündmustest või tulevikunägemustest. Inimesed tahavad samastuda ja Venemaal samastub inimene tihti riigiga. 9. mail tulevad Venemaal inimesed tänavatele, käes lumelabida taolised tokid, millele on kinnitatud sõjas hukkunud inimeste pildid, see on surematute polk. Midagi kummalisemat ja ebameeldivamat pole ma ammu näinud - kõlab lõbus muusika, nurga taga müüakse lahtisest vaadist õlut, osad inimesed on juba kõrgendatud meeleolus. Kas nii mälestame hukkunuid? See üritus on aga üks viis, mida riik pakub inimestele, et nad saaksid samastuda. Kui riigi majandustulemused ja saavutused muudes valdkondades kipuvad maailmale alla jääma, siis tuleb inimestele anda teisi samastumisvõimalusi. Antud juhul on Venemaa teinud valiku mineviku kasuks ja nii tulebki kõik unustada, mis ideoloogiaga kokku ei sobi.

Kuivõrd tahab Venemaa nii mõjutada meie rahvast?

Nad tahavad jõuda inimesteni, kes on Venemaa mõjusfääris. Osani meie elanikkonnast, kes vaatab vastavaid telekanaleid, loeb vastavaid raamatuid ja kuuleb kodus vastavat juttu. See on sama nagu meil omal ajal - ajalootundides võis õpetaja üht juttu rääkida, aga uskusime ikka seda, mida kodus räägiti. Inimesed usuvad seda, mida nad tahavad uskuda. Siin pole mingit seost teadmistega. Ma võin paberi peal faktiliselt näidata, kui palju lennukeid, lennukikütust ja laskemoona liitlased Nõukogude liidule sõja algperioodil tarnisid, aga kas see paneb kedgai oma seisukohti muutma - muidugi mitte.

Keda saab mõjutada ja keda mitte, ei saa üldistatult öelda. Kui me vaatame teatud sündmusi, siis näeme vanema põlvkonna kõrval lilli viimas ka noori inimesi, kes on sõjaaegse mulaaži selga pannud. Nende jaoks on see ajaloopilt tõene.