Esiteks ja kõige olulisemalt: ärge minge hülgeid otsima! Ärge minge nende asukohti meelelahutuseks välja selgitama, neid toredate loodusfotode nimel pildistama ega nendega sõprust sobitama. Hülged püüavad rasketes oludes ellu jääda ja inimeste lähedus pole nende jaoks meelelahutus, vaid elu ja surma küsimus.

Kui te siiski satute randa ja näete seal hüljest, siis ärge minge teda uudistama. Minge temast kaarega mööda ja jätkake oma teekonda.

Kui te jalutate oma koeraga rannalähedastes piirkondades, hoidke looma kindlasti rihma otsas. Lemmikute vabalt randa jooksma laskmine on hüljestele äärmiselt suur oht.

Kui teile tundub hülgepoega nähes, et ta on kurb ja abitu, siis üldjuhul see nii ei ole. Kui ema ei paista läheduses, jälgib ta ilmselt hülgekutsikat eemalt. Mitte mingil juhul ärge asuge ise looma abistama, üles tõstma või autosse sooja viima - mullu lõpetas üks hüljes inimeste liigse hoolivuse tõttu Riia loomaaias, kuna teda polnud enam võimalik tagasi loodusse lasta.

Ärge hakake hülgepoega vette transportima. Esimesel elukuul väldivad hülged vett.

Kui teile siiski tundub, et loom vajab abi, ärge hakake seda ise pakkuma, vaid helistage Keskkonnainfo tasuta telefonil 633 1313 või tasulisel lühinumbril 1313. Seda tuleks teha olukorras, kui loom on linnalähedases tiheda käidavusega rannas, näiteks Pärnu rannas, Tallinnas Russalka juures või Pirita rannas.

Kui te tunnete muret, et loom on haavatav kiskjatele, siis kurb tõdeda, kuid see on looduse paratamatus, mitte põhjus hüljest päästma asuda. "Paljudesse asjadesse ei peaks sekkuma sellepärast, et üks loom tundub armsam kui teine. Tõepoolest, meil on olnud ka üks juhtum, kus visati üks kaitsealune kakk vigaseks sellepärast, et kakul oli suus üks armas loomapoeg. Inimene tegi valiku – tahtis kaitsta seda, kes oli armsam," meenutab keskkonnainspektsiooni juht Olav Avarsalu.

Aga kui soov hülgeid vaadata on siiski meeletu? Selleks on Vilsandis pandud püsti hülgekaamera, kust saab loomade tegemisi jälgida neile ohutul moel ööpäev läbi.