Inimene ei oska armastada, ei taha seda teha nii, nagu ühiskond eeldab. Teisisõnu: endale tahame lubada kõike, teistele mitte midagi. Mis mõte on truudusel, kui avastad järsku, et keegi teine on palju ilusam, veetlevam, jõukam ja humoorikam kui sinu hetkekaaslane? Vähemalt pooled inimesed leiavad, et ei olegi mingisugust mõtet. Elu on üks. Seda ei tohi raisata. Mõttetute inimeste ja suhete peale.

Kes meist ei ole mitte kunagi kuulnud maailma kõige sisutühjemat lauset, mida saab enesevabanduseks öelda: „Me kasvasime lahku!"? Võib-olla oli õige põhjus hoopis see, et me suutnudki kokku kasvada? Kuid kas oleks pidanud?