Äsja jõudsid Saksamaale esimesed sõdurid suurõppuse Defender Europe 2020 raames. Balti kaitsekolledži teadur Viljar Veebel kirjutas (EPL 17.2), et õppus on aga tuleohtlik, kuna Venemaa võib seda endale ohtlikuks pidada. Milleks praegune mastaapne õppus ikkagi vajalik on?


Kui ma võrdlen Defender Europe’it nii varasemate sääraste õppuste kui ka küberõppustega, siis alati on eesmärk midagi omavahel läbi harjutada. Jah, loomulikult asetub kõik laiemasse geopoliitilisse konteksti, aga kui sa kardad seda, mida teised võivad arvata või et äkki sa hirmutad kedagi, siis ei saaks ju üldse õppusi korraldada.

Toon näiteks küberõppused. NATO olulisemate õppuste seas on ka üks, mida korraldab Tallinnas asuv NATO küberkaitsekeskus (NATO CCDCOE – toim). See on teadaolevalt maailma suurim nn live-fire-küberõppus. Mitu liitlast harjutavad läbi, kuidas end kaitsta, kui nende sõjalisi süsteeme tabab küberrünne. Kas see kõlab provotseerivalt? Kõlab küll. Aga kas seepärast peaks selle tegemata jätma? Ei.

Rahvusvaheliste kokkulepete järgi kutsub NATO kohale ka vaatlejad Venemaalt. Veebel märkis, et hea küll, meie harjutame, kuid venelased ka õpivad sellest, saavad teada meie nõrgad kohad. Kas kõik seal toimuv on vaatlejate nagu peo peal?


Selliste suurte õppuste vaatlemine on ikka nagu elevandi katsumine. Oleneb, kas katsud londist, kõrvast või sabast. See, kui hästi nüüd vaatlejad olukorrast aru saavad, oleneb ju muu hulgas nende arusaamisvõimest. Kasvõi mahu tõttu on sellistel mastaapsetel õppustel vaatlemine midagi muud kui seal osalemine.

Osalejad ei tohiks aga nii väga karta oma varju ega peljata seda, kuidas keegi kõrvalseisja või vaatleja õppust tõlgendab.