Reisi riikidesse, mida pole olemas — oma kodust lahkumata
Reisifotograaf ja -ajakirjanik Silvia Pärmann otsustas üleöö saabunud reisikeeldu kasutada karjäärihüppeks ja vahetada reisiajakirjaniku amet reisikirjaniku oma vastu. Ta kirjutab raamatut oma reisidest riikidesse, mida pole olemas.
Jutt ei käi kohtadest nagu näiteks Narnia. Kirja on ta asunud panema oma viimaste aastate reise tunnustamata riikidesse nagu nagu Somaalimaa, Lääne-Sahara, Palestiina, Mägi-Karabahh, Lõuna-Oseetia jne.
Kõik, kes tahavad selle seikluse kaasa teha, saavad raamatu ilmumisele anda hoogu Hooandjas.
Raamatu lood said tegelikult alguse juba kaheksa aasta eest, pealesunnitud puhkus pani reisiajakirjaniku aga alles nüüd oma arhiivi ja märkmeid läbi töötama.
Foto: Mägi-Karabahhi kortermajad
2012. aasta suvel avastas Silvia Pärmann end üht ramadaaniõhtut veetmas Kosovos Prizrenis koos islami müstikute dervišitega, keda peavoolu islam veidrikeks peab. Aga kogu Kosovo juures olid nemad kõige vähem veidrad. Valdavalt albaanlastest elanikkonnaga riik oli ennast neli aastat varem iseseisvaks kuulutanud Serbiast. Serbia polnud kahe miljoni inimese sellist lahkumist muidugi tunnustanud, rahvusvaheline reaktsioon oli olnud mitmekesine. Suur osa inimestest tegelikult ei vaevunudki märkama veel ühe riigi teket Euroopa kaardile, selliseid uljaid iseseisvujaid oli 90ndatest alates olnud üksjagu ja kui vaadata veel kaugemale maailma, läks pilt veel segasemaks. Elu oli õpetanud, et neile kõigile ei ole mõtet oma tähelepanu raisata. Vabaduse virvendus kaob kiirelt.
“Istusin koos kahe reisikaaslasega meditatiivset tantsu vaadates ja mõtlesin, et kust neil üldse tuli see mõte ja julgus ja usk oma riigi võimalikkusesse — serblased olid piirkonda kontrollinud 12. sajandist alates!“ meenutab Pärmann. “Olid nad kaotanud täielikult reaalsustaju selles oma maailmas, kus oli vaid rütm, oli laul, mis kõlas nii võimsalt, et kostis akendest hoovi, hoovist tänavale, tänavalt üle kogu linna?”
Täna ei tekita Kosovo staatus enam eriti palju küsimusi, seda on tunnustanud enamus ÜRO riike, seal hulgas nii USA kui ka kogu EL, kaasa arvatud Eesti. Nad said sellega hakkama.
Montevideo konventsioon ütleb, et piirkonnast riigiks saamiseks peab olema alaline elanikkond; kindlaksmääratud territoorium; valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega. Sageli sellest aga ei piisa. Maailma kaardile on ikkagi peidetud hulk riike, mille piire ja lippu teavad vähesed. Tihtipeale need isegi trükivad oma raha, väljastavad turistidele viisasid ja kodanikele passe — vahel isegi biomeetrilisi — korraldavad valimisi. Aga ikka mitte keegi ei märaka — või siis vähemalt tunnusta.
Foto: Somaalimaa koolitüdrukud Berberast
Kataloonia, Šotimaa, Taiwan, Tiibet, Põhja-Küpros on tuttavad nimed kõigile. Ida-Euroopast leiab Eesti küladega Abhaasia. Leiab ka hulga kohti, mille vabaduse unistus kadus lõpututesse sõdadesse. Nii mõnigi rahvas kuulutas end iseseisvaks samal ajal kui Eesti. Aga näiteks päev pärast seda, kui Eestist väljusid Nõukogude väed, algas Tšetšeenia sõda. Vabariike, mis on vabad ja riigid vaid nime poolest, leiab igalt kontinendilt.
“Kas me oleks võinud olla ühed neist? Milline oleks meie maailm siis?” Oli teine küsimus, millele ma tunnustamata riikidesse reisides vastust otsisin.
Teekond nendele küsimusele vastust otsides viis Silvia Pärmanni aastate jooksul paikadesse, mis eemalt vaadates tundusid väga selge ja tugeva identiteediga, nii nemad ise, et nende iseseisvumispüüete puudumine tekitas lihtsalt hämmingut — kohtadesse, kus piiril seisvast sildist “vabariik”, millel mitte mingisugust sisulist tähtsust polnud, piisas inimestele täiesti. Viis ka kohtadesse, kus iseseisvuse väljakuulutamine oli kohalike meelest kõikidest halbadest variantidest lihtsalt kõige vähem halb ja viis kohtadesse, mis käitusid rohkem demokraatliku riigina kui paljud täiesti tunnustatud riigid.
“See ei olnud kaugeltki mitte nii kurb ja lootusetu teekond, kui arvata võiks, ehkki okastraati ja kõikehaaravat tühjust nägin ma kümne näituse jagu. Sest selles paraleelmaailmas, kus on puudu rahvusvahelisest tunnustusest ja ÜRO liikmestaatusest, ei ole puudust inimestest, visioonidest ja unistustest,” ütleb maikuus ilmuva raamatu autor.
Koos küladega, kuhu keegi enam kunagi tagasi ei koli, toob raamat need inimesed ja unistused kõigi ette, kes tugitoolist tõusmata samasugusele reisile tahavad minna.
Vaata lühikest ülevaadet Silvia külastatud riikidest ja raamatuplaanist ka sellest videoklipist:
