Tõsieluline batsillithriller “Põgenemine Portugalist” | Sissesõit Pariisi — ei mingit šampust, ei suudlusi põskedele ega punast vaipa…

Ülemaailmne eriolukord on palju rändureid tagasi kodumaa rüppe toonud. Kriisiaja rännakud sisaldavad nii komöödiat kui draamat, aga mitte ainult — näiteks see siin kujunes lausa batsillithrilleriks! Ela kaasa ühe Eesti perekonna teekonnale Portugalist kodumaale — täna saad lugeda selle neljandat osa, eelmised leiad artikli seotud lugudest või SIIT.

4. osa

Päeva jagu hiljem: Prantsusmaa, Bordeaux

Valges ärganuna veendun, et hämaras valitud bensiinijaamaga puhkeala on täiesti suvaline koht. Ei mägesid, ei midagi märkimisväärset, ainult kaubikud ja matkaautod läbisegi. Mõtlen, et kuidagi vilets on see pilt… Mille peale kohe meenuvad eilsed sekeldused… Kõigepealt parkides ei lubanud üks sakslane Peepu enda masina kõrvale parkida, viidates ebapiisavale vahemaale. Tegelikult sel hetkel ma ei teadnudki veel, et see hirmus batsill autolt autole ka levib — kuna ma žurnalistikat väga ei tarbi, siis pole lihtsalt uuemate uuringutega veel jõudnud end rikastada… Seega parkisin eemale, parkisin nii eemale, et ükski batsill ei leviks ühegi auto pealt, aga “tutkit brat”, batsill oli juba teel…

Parkinud oma kaariku, mille registreerimismärgi nurgal tähekombinatsioon PL, viisakalt koroonaviiruse võrra eemale, tõmbas värske naaber oma poiss-sõbrale kaugekõne — mõistlik, me kõik teeme seda, vahel ka avatud uksega ja valjult läbi kõlari… Aga see ei olnud veel kõik, oma trumbi tõmbas Poola sohver varrukast välja alles vastu ööd — nimelt oli ta nuuskinud välja popurii hetkel populaarsest kolemuusikast, mida soovis kell 00:30 ka kõigile teistele esitada… Kuulanud ära hea veerandtunni jagu pakutavat kakofooniat, palus mu naine oma parema jalaga gaasipedaali vajutades Peebul teine puhkekoht valida… Jaa, maailm on kirju — primitiivantropoloogiline diagnoos Poola kullerile on lihtsalt väljendades tõbras. Jääme lootma, et ta endale abi leiab…

Hommik. Kõhud täis, duši all käidud, on aeg lapsed omadele kohtadele käsutada, et Peep saaks hakata navigatsiooniseadme poolt välja arvestatud trajektoori mööda Sassnitzi poole liikuma. Sõita on jäänud 1743 km. Jätkuvalt ei ole näha midagi eriskummalist, mis viitaks pandeemia ohjamisele maanteedel, jätkuvalt on kõik rahulik ja igav — tõtt-öelda on need Prantsusmaa kiirteed vast kõige igavamad üldse, ei mingit šampust, ei suudlusi põskedele ega punast vaipa Pariisi sissesõidul… Pole hullu, selle eest on rida liiklusmõistatusi Pariisi keskuses. Ega peale mõistatamise suuremat teha ei jõudnudki, kontrollisime, kas Eiffeli tornil tuled põlevad ja kiirelt linnast välja…

Vahepeal teatas Tallinki Cargo osakond hinnalangusest Sassnitz-Paldiski liinil, mille olevat tinginud valitsuse otsus. Võin lahjemat sorti mürki võtta, et selle omakorda tingis Poola piiripoliitika leebumine, aga see selleks — hind sobib nagunii… Samuti tundis meie kohta huvi välisministeerium, kes andis ka lühikese ülevaate koju jõudmise võimalustest… Täname muretsemast ja jätkame sõitu.

Peebu sõidusaldoks sai täna 704 km, Pariisi liiklusmõistatustega kokku tegelikult veel enam… Puhkame, homme ka päev!

JÄTKUB…