Tõsieluline batsillithriller "Põgenemine Portugalist" | Püüan saavutada kontakti inglise keeles, aga diplomaatia erikursuse läbinud ametnik ei lase end sellest häirida

Ülemaailmne eriolukord on palju rändureid tagasi kodumaa rüppe toonud. Kriisiaja rännakud sisaldavad nii komöödiat kui draamat, aga mitte ainult — näiteks see siin kujunes lausa batsillithrilleriks! Ela kaasa ühe Eesti perekonna teekonnale Portugalist kodumaale — täna saad lugeda selle viiendat osa, eelmised leiad artikli seotud lugudest või SIIT.

5. osa

Järgmine päev: Prantsusmaa, Pariis

Pühapäev. Ajan hästi puhanud selja ja põlved sirgu, panen panni tulele ning sätin pannkoogid särisema. Kena päikesepaisteline hommik. Aknasse paistva valguse hämardab kõrvale hiilinud kogukas puksiirauto, nähtavasti motiiviga naaberplatsil lahtise kapotiga seisnud matkaauto enesele selga sikutada. Selge… viirus murdis otse meie akna alt… Langetame lipu poolde vardasse ja laseme pannkoogid moosi ning piimaga kõrist alla liuelda.

Saabus arve Tallinki Cargo osakonnast, iseenesest pole ju arvel vigagi, aga valitsuse soov hinda langetada ei ole kuidagi kajastatud… saatsin asjakohase päringu neile tagasi! Ega siis summa ei olegi oluline, küll aga valitsuse soov! Lisaks saatis hea tuttav Tallinki broneerimiskeskusest Peebule Sassnitzi sadama kaardi, et asi ikka selgem oleks.

Sõit jätkub… Prantsusmaalt saab küll otse Saksamaale, aga tunnetades teatavat ühiskondlikku survet peame minema kontrollima ka Beneluxi piiride batsillipidavust… Ennekõike Belgia ja Hollandi. Luksemburgi oma ei hakka torkima, kardan, et seal maailma ainukeses suurvürstiriigis ei teagi keegi, et neil piir on… Vaevalt, et neil letseburgi keeles sõnale “piir” üldse vaste on…

Belgia piirile jõudes leidis kinnitust kartus, et kuningriigi väravad on täiesti pärani lahti — sõitku mis batsill tahes läbi… Esmasel vaatlusel tundub, et belglane liigub vabalt, seega saab ta takistamatult osaleda ka batsillibörsil, saab osta, saab müüa, miks mitte ka vahetada… Siin vist ei ole vagusi saabuvast batsillide dessandist midagi veel kuuldud… sõidame edasi!

Holland. Maasi jõe sillale keerates märkan, et siin puhta paberiga ei pääse, mõne soldatiga mehitatud kivist sillale on venitatud paar märki ja takistused. Avanud elektrifitseeritud küljeakna, hakkab seal seisnud ametniku maski alt kahtlaselt tihedat ja arusaamatut teksti kostuma… Vastusena püüan saavutada kontakti inglise keeles, aga diplomaatia erikursuse läbinud ametnik ei lase sellest ennast häirida ning jätkab ikka sellesama arusaamatu tekstiga. Revideerin silmadega perimeetrit, et äkki keegi abistab, aga ümbruses tundusid kõik sama haudejaama kasvandikud olevat, seega ei hakanud endale lisatähelepanu tõmbama… Mõned kohmetud sekundid vaikimist ja saabus suur murrang… Where are you going? — Home! — Not coming back? — No! Järgnesid paar laiska sammu, pilk numbrimärgile, käeviibe ja luba siseneda on antud.

Kuskilt kuulsin, et Hollandi nutikaimatel olla laastava viiruse osas idee, mille kohaselt peaksid kodanikud selle lihtsalt läbi põdema… Kas see pisut morbiidne idee võib olla osa pensionipoliitikast, ma ei oska öelda… ega taha ka siit rooli tagant sellekohaseid hinnanguid anda.

Ja olemegi saabunud Saksamaa piirile — see on piir, mis pidavat olema suletud kõigile, rikastele ja vaestele, haigetele ja tervetele… Peale plekktahvli, kuhu on kritseldatud riigivapp, ei ole mingit märki piiriületusest, ei ole seal ühtki hingelist, ei luftwaffet õhus ega ratsaeskadroni maa peal… Tegelikult sellist piiriületust ma Merkelilt ootasingi.

Täna oli Peebul 422 km jagu tööd, jäime üsna piiri lähedale ankrusse, korra tundus, et muusikalembeline Poola sohver on ka siin, aga õnneks pillid enam ei hüüa.

JÄTKUB…