Kuigi esimene jahmatus nii eriolukorra, muutunud sotsiaalsete olude, palgakärpe kui ka palju muu kohta on üle läinud või lihtsalt settinud, tunnen siiski päevast päeva, et rahulikuna püsimine nõuab sihipäraseid valikuid.

Ideaalis aitavad need lihtsalt peale informeerimise ühel või teisel moel ka enda või enda ümber olevate inimeste elukvaliteeti parandada.

Selle järgi olen teadlikult kujundanud ka lugemisvara ja omakorda uuesti sirvinud viimaste aastate paremaid raamatuleide. Vahest on lehelugejate hulgas neid, keda on samad valikud kõnetanud või võiksid seda teha.

Aitavad elukvaliteeti parandada


Niisiis, neli soovitust, et segasel ajal fookust hoida, kõik populaarteaduse valdkonnast: Daniel Kahnemani „Kiire ja aeglane mõtlemine”, Hans Roslingi, Ola Roslingi ja Anna Rosling Rönnlundi „Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad”, Matthew Walkeri „Miks me magame?” ja Bill Brysoni „Inimkeha. Kasutusjuhend asukale”. Kõik on kirjutatud selgelt, lihtsalt ja sageli väga vaimukalt. Need on mõtlemisest või meie kehast. Ideaalis aitavad need peale lihtsalt informeerimise ühel või teisel moel ka enda või enda ümber olevate inimeste elukvaliteeti parandada. Eneseabi küll, aga mitte eneseabiõpikute kujul.

„Kiire ja aeglane mõtlemine”

Kiire ja aeglane mõtlemine

Daniel Kahneman

460 lk, Tänapäev

Lähemalt. Nimetatutest kõige pikema ajalooga on USA psühholoogi Daniel Kahnemani „Kiire ja aeglane mõtlemine”. 2011. aastal ilmunud raamat tõlgiti eesti keelde paar aastat hiljem. 2002. aastal Nobeli majandusauhinna pälvinud Kahneman kirjeldab inimese mõtteprotsesse ning nende tulemusel sündivaid otsuseid ja valikuid ning seda, kuidas ja miks me selles korraliku kolakaga otse puusse sõitma kipume. (Raamatu eest pälvis ta omakorda rahvuslike akadeemiate teaduskommunikatsiooni auhinna.)

Lihtsustatult. Kui võtame näiteks homo economicus’e kui ideaaltüübi, ratsionaalse toimija, kes tegutseb enda huvides ja arvestab seejuures olemasolevat teavet (ka tuleviku kohta), siis tasub meeles hoida, et see on kontseptsioon, mitte reaalselt eksisteeriv inimene. Midagi, mida võiksid meeles pidada ka poliitikud, kes üht või teist otsust läbi suruda püüdes kipuvad sageli inimeste ratsionaalsele käitumisele apelleerima. Raamatu pealkiri viitab seejuures Kahnemani kirjeldatud kahele mõttesüsteemile: kiire ja kogemusele tuginev versus aeglane ja analüütiline. Kiire võib osutuda ülioluliseks kriisiolukordades, kus kiirest otsusest võib sõltuda isegi elu. Ent muus olukorras, mil oleks vaja analüütilist lähenemist, võib kiirel mõtlemisel põhinev sisetunne meile ette sööta üsna halbu valikuid.

Kiire võib osutuda ülioluliseks kriisiolukordades, kus kiirest otsusest võib sõltuda isegi elu.

Kahneman mitte ainult ei selgita kõike detailideni, vaid teeb seda rohkete eksperimentide toel. Muu hulgas kirjeldab, kuidas inimesed kipuvad oma otsustes ebatõenäolistele sündmustele andma liiga suurt kaalu; kuidas valet järjepidevalt korrates võib see hakata mõjuma tõena, sest tuttavlikkus mõjub tõega väga sarnaselt; seda, kuidas sissetuleku suurenemine kasvatab heaolutunnet vaid kindla maani ja küllastumistasemest edasi võid osta nii palju soojamaareise, kui tahad, ent suure tõenäosusega kaotad võimes nautida rõõme, mis on vähem kulukad.

Aega, kus perekonnad on ninapidi koos, sobib ehk huumoriga pooleks Kahnemani viide Robyn Dawesile, kes jõudis järeldusele, et abielu stabiilsus on prognoositav valemi abil: seksuaalvahekordade sagedus miinus tülide sagedus.

„Müksates” kasulikumate valikute poole


Selle kõige juures on probleem muidugi see, et kõige selle teadvustamine, millest Kahneman räägib, ei pruugi meie käitumist märgatavalt muuta. Ikka võtame lihtsamini vastu informatsiooni, mis meie olemasolevaid arusaamu kinnitab, ikka kipume sündmuste/õnnetuste tõenäosust hindama pigem selle järgi, kui kiiresti mõni (meedias palju kajastust leidnud) näide meelde tuleb, mitte statistikast lähtudes. Ent arusaama, kuidas inimene mõtleb ja otsuseid teeb, on võimalik kasutada suuremates otsustes. Näiteks „müksates” meid meile kasulikumate valikute suunas.

Inimesed elavad pidevalt uudisvoos, ent uudiseks saab suurema tõenäosusega negatiivne sündmus, mis jätab omakorda maailmast kallutatud mulje.

Jällegi enese pealt paralleele tuues. Kolleegidega joogi-podcast’i „Vala välja!” tehes olen sageli mõelnud alkoholipoliitikale. Häid jooke hindan, alkoholi liigtarbimist mõistagi mitte. Käsud ja keelud tekitavad seejuures tõrget, ent olen kaugel lootmaks, et minu valikud on vaid minu ratsionaalse mõtlemise tulemus. Näiteks on riigil võimalik (aegamööda ja tagasilöökidega on seda ka tehtud) tervisepoliitikaga inimesi „müksata” suunas, mis aitaksid oma tarbimises paremini arvestada alkoholiga seotud terviseriske, kuritegevust, õnnetusi. Samal ajal on suurte alkoholitootjate huvides mõistagi püüda veenda, et ei ole reklaami- ega muid piiranguid nii väga vaja ühti, inimesed suudavad ju ise otsustada.

Maailm on palju parem

Hans Roslingu, Ola Roslingu ja Anna Rosling Rönnlundi populaarteaduslikul menukil „Faktitäius” on Kahnemani kirjutatuga suur ühisosa (ja õigupoolest viidataksegi „Faktitäiuses” ka sellele), ent raamat keskendub suuresti statistikale. Ja see statistika on igavatest numbritest kaugel. See on statistika, mis räägib lugejale sellest, et maailm on praegu palju parem, kui me arvama kipume. Sõdu on vähem, looduskatastroofides hukkub vähem inimesi, vaesus väheneb pidevalt ja kõikjal, haridustase on tõusnud ka maailma vaesemates riikides.

„Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad”

Faktitäius

Hans Rosling, Ola Rosling, Anna Rosling Rönnlund

312 lk, Tänapäev

Autoritest tuntuim on 2017. aastal siitilmast lahkunud Rootsi Karolinska instituudi rahvusvahelise meditsiini professor Hans Rosling, kelle TED Talkid on siiani populaarsed ja veebist leitavad. Ta on palju kordi toonud näiteks, kuidas kolme banaani vahel valiv ahv saab suure tõenäosusega maailma olukorda puudutavale paremini pihta, kui a, b ja c vastuste vahel valiv publik. Miks? Inimesed elavad pidevalt uudisvoos, ent uudiseks saab suurema tõenäosusega negatiivne sündmus, mis jätab omakorda maailmast kallutatud mulje. Seega on ajakirjanikud iroonilisel kombel sageli kallutatud reaalsusest palju negatiivsema maailma nägemise poole.

„Faktitäiusest” on ilmunud Eestis ka kriitilisi käsitlusi. Näiteks leidis Lauri Laanisto Sirbis ilmunud arvustuses, et esitatud positiivsed tõdemused jäävad poolikuks (ja unustavad sujuvalt, et samal ajal lähevad asjad ka halvemaks). Laanisto heidab ette, et ka autorid ise ei ole lähtunud realismi ja tasakaaluka faktipõhisuse printsiibist, vaid püüdnud andmete valikulise noppimise abil oma põhisõnumit tegelikkusest optimistlikumana näidata.

Kuigi ajad on keerulised ja segased, on inimesed siin planeedil maha käinud pika maa, mis on suuresti viinud üha positiivsemate tulemusteni.

Ent ka selle info taustal pean „Faktitäiust” eriti praegusel ajal tervislikuks ja tervistavaks teoseks, mis aitab meeles pidada, et kuigi ajad on keerulised ja segased, on inimesed siin planeedil maha käinud pika maa, mis on suuresti viinud üha positiivsemate tulemusteni (ja aitavad loodetavasti ka praeguse kriisiga toime tulla). Mis mõistagi ei tähenda, et olulised probleemid – näiteks kliimasoojenemisse puutuvad – võiks nüüd rahulikult kõrvale jätta ja positiivsete uudiste valguses peesitama jääda.

Kõik hädad parandab piisav uni

California Berkeley ülikooli neuroteadlase, professor Matthew Walkeri raamat „Miks me magame?” siseneb unemaailma. Muide, eestikeelse tõlke kaanel on erinevalt ingliskeelsetest versioonidest väike poiss ja kaisukaru, mis on minu meelest pisut eksitav. See ei ole raamat lastest, ehkki lapsi ja nende unevajadust käsitleb Walker samuti. Õigupoolest käsitleb ta unetemaatikat väga laia haardega: milline on uni eri vanustes, mida teeb meiega magamatus, millised on unega seotud haigused, kuidas toimib jetlag, miks on vähene uni roolis ohtlikumgi kui alkoholijoove (viimane ei ole mõistagi soovitus purjuspäi autosõitu harrastada), kuidas võib laste unekvaliteedis suure vahe tekitada nende vanemate töö- ja elukoht ja nii edasi.

„Miks me magame. Une ja unenägude vägi”

Miks me magame

Matthew Walker

390 lk, Argo

Peamine, mida autor läbivalt rõhutab: piisav uni on ülioluline ja magamata päevi tagasi magada ei ole võimalik. See jätab ajusse jälje. Piisava une kasutegurid on määramatud: parem töövõime, parem mälu, paremad õpitulemused. Ta kinnitab, et ei pane sugugi pahaks, kui keegi tema raamatut lugedes magama jääb: uni on olulisem kui see raamat. Raamat ise on paraku kirjutatud nii haaravalt, et seda lugedes magama jääda pole sugugi nii lihtne. Muidugi on tal ka soovitusi unekvaliteedi parandamiseks. Viimast kuuldes ohkavad ilmselt küll raskelt kõik uneprobleemide all kannatavad inimesed, kes on juba kõike proovinud, mis vähegi proovida saab. Aga kes teab.

Lohutust leiavad nii hilise ärkamisega inimesed (geenid, mitte laiskus!) kui ka pinges lapsevanemad (teismelistele ei olegi loomulik varahommikul kooli minemine, ka see pole tingitud laiskusest). Muidugi on tal välja pakkuda ka palju lahendusi. Teadagi, inimesele, kes haamrit käes hoiab, meenutab kõik naelu. Walkerit lugedes hakkab jällegi peagi tunduma, et kõik ühiskonna hädad on põhjustatud peamiselt unepuudusest (Walkeri versioonis kuni Tšornobõli katastroofini välja) ja oleksid piisava unega parandatavad. Ent isegi kui mõnda väidet ivakese skepsisega võtta, avab raamat ühtpidi silmi ja teisalt inspireerib öösiti silmi aegsamini sulgema.

„Inimkeha. Kasutusjuhend asukale”

Inimkeha kasutusjuhend asukale

Bill Bryson

464 lk, Eesti Raamat

Neljandaks sissevaade inimkehasse, mis püüab selgitada… enam-vähem kõike. Ja tuleb sellega üllataval kombel ka põnevalt ja kohati vägagi vaimukalt toime. Bill Brysoni „Inimkeha. Kasutusjuhend asukale” on nimetatutest kõige värskem. Bryson selgitab inimkeha osade funktsioone, ajaloolist tausta, kuidas me üleüldse millestki oleme lõpuks teadlikuks saanud, ja vürtsitab räägitut sageli arstiteadlaste elulugusid puudutavate koomiliste või tragikoomiliste seikadega. Kooliõpilaste vanemad saavad praeguse e-õppe käigus lastega koolitöid vaadates poolkohustuslikus korras ilmselt nii ehk naa meenutada ka kõiki ammu meelest läinud inimõpetuse ja bioloogia teadmisi. Teistele on see raamat nii ununenud teadmiste värskendamiseks kui ka uute ammutamiseks üsna meeldiv viis.

Kooliõpilaste vanemad saavad praeguse e-õppe käigus lastega koolitöid vaadates poolkohustuslikus korras ilmselt nii ehk naa meenutada ka kõiki ammu meelest läinud inimõpetuse ja bioloogia teadmisi.

Kooliajast on mulle meelde jäänud religiooniõpetuse tund, kus õpetajale meeldis üht näidet tuua: inimeste ristile naelutamisel naelte käelabadest läbi löömine ei olevat kuigi praktiline. Brysoni raamatust sain teada, et selliseid näiteid oli võimalik tuua tänu Prantsuse arstile Pierre Barbet’le, kes tegi 1930-ndatel hulga eksperimente. „Mees avastas, et läbi peopesa löödud nael – meetod, mida maalidel traditsiooniliselt kujutatakse – ei suuda inimkeha raskust kanda. Käelabad rebeneksid sõna otseses mõttes lõhki. Ent läbi randme löödud naelte korral jääks keha sama hästi kui alatiseks paigale, mis tõestab, et randmed on käelabadest vastupidavamad.” Mida selle infoga nüüd teha, on iseasi.

Võiks uskuda eksperte

Bryson jagab inimkeha näitel ka sotsiaalseid meeldetuletusi. Näiteks kirjeldab ta seika Nottinghami meditsiiniteaduskonna lahkamisruumis (laipu kohtab raamatus üleüldse proportsionaalselt muljetavaldaval määral), kus Ben Ollivere’i nimeline õppejõud ja kirurg „tegi laiba käsivarde ettevaatlikult sisselõike ja eemaldas umbes millimeetri paksuse nahaliistaku. See oli nii õhuke, et näis läbi kumavat. „Siia,” ütles mees,„ ongi peidetud kogu meie nahavärv. Niipaljukest seda rassi ongi – kõigest marrasknaha liistakas.””
Või siis hoopis viide seksuaalelule. „Meeste võhiklikkus naiste anatoomia küsimuses tundub üpriski paeluv, eriti arvestades, kui innukalt nad sellega muus osas tutvuda soovivad. Tuhandet meest hõlmanud uuring, mis korraldati paralleelselt günekoloogiliste vähivormide teadvustamise kuu nime kandnud kampaaniaga, tegi kindlaks, et enamik küsitletuist ei suutnud suuremat osa naise intiimsetest kehaosadest – häbe, kliitor, häbememokad – täie kindlusega nimetada ega osanud neid ära tunda. Pool vastanuist ei tulnud isegi tupe jooniselt üles leidmisega toime.

Viimaks või miks mitte hoopis alustamiseks soovitan hoopis üht artiklit. Toomas Lott selgitab Vikerkaare artiklis „Kuuldused eksperdi surmast” (leitav ka veebis), miks ja keda segastel aegadel uskuda. Spoiler: võiks uskuda eksperte. Mitte neid, keda eksperdiks peetakse, vaid neid, kes seda ka on. („Ekspert on see, kelle arvamused on suurema tõenäosusega tõesed kui mitteeksperdil ja suurema tõenäosusega adekvaatselt tõendmaterjaliga põhjendatud.”) Põhjused, miks ekspertide arvamusi sageli kõrvale jäetakse, viivad juba suuresti tagasi ka mõttemehhanismidele, millest on rääkinud ka Daniel Kahneman, kelle raamatust siinne artikkel ka alguse sai.