Seega, kui isa-poega pühapäeval TRE-raadios õhku viskasid, et Eesti võiks Euroopa Liidu CO2 kaubandusest kasvõi ajutiselt lahkuda, võinuks selle Tõnissoni kombel rahulikult kõrvale jätta: „ah, Helmete plära".

Eriolukorras, mida on juba selgelt kuritarvitatud näiteks Isamaa pensionireformi lubaduse kaudseks läbisurumiseks, oleksin murelikum. Äkki leitaksegi mingi tagauks, millega kiirete otsuste vajadusele viidates jälle tulevik lühiajalise populismi nimel maha mängida?

Kas keegi kujutab päriselt ka ette, mis juhtuks, kui Eesti Euroopa ühisest saastekaubandusest väljuks? Kes meie naabritest võidaks? Aga ennäe, äsja andis minister just selleks sisse ka ametliku taotluse. Mida ta täpsemalt taotleb?