RAAMATUBLOGI: Traditsiooniline Briti krimka elab ilmselt igavesti
Kus mõrvatakse kõige enam inimesi? Kirjanduslikult. Kui neid Ameerikamaal ette võetakse, siis hulgi ja planeedi saatus otsustatakse enamasti sealmail, kuigi õnneks leidub alati mõni Rambo või Bruce Willis, kes korra majja lööb. Aga heites pilk vanale heale Inglismaale, siis pole seal ainsatki külakest, kus kedagi teise ilma ei saadeta.
Traditsiooniline Briti krimka elab ilmselt igavesti. Mugavuskrimka – notiti keegi maha, detektiiv – kas elukutseline koos amatöör või amatöör ilma elukutseliseta – saab kurjategija kätte ning elu külakeses veereb õndsalt edasi kuni järgmise mõrvani.
Kui publik Briti roimalugudest tüdineks, siis neid ilmselt enam ei kirjutataks, sest kõik taandub lõpeks ärile. Aga tüdimust veel pole, sestap ilmub aina uusi autoreid ja Inglismaa elanikkond üha harveneb.
Siinkohal ei mingit irooniat, vana hea Briti krimka kulub nordic noir’ ja jõhkrate prantslaste vahel alati ära. Justkui närvide rahustamiseks – ei midagi uut ega üllatavat, kõik kulgeb vastavalt S.S. Van Dine’i 1928. aastal kirja pandud krimiromaani reeglitele – teener ei saa olla mõrvar jne... Miks ei peaks hing ihkama vahelduseks midagi konservatiivset?
Nüüd küsimus (õigesti vastaja võib end ise auhinnata millega soovib): kui krimikirjanik Melissa Craig kolib suurlinnast elama Ülem-Bernbury külakesse (mida tegelikkuses ei eksisteeri, sest vastasel korral oleks Inglismaa rahvastik nullis ja krimikirjanikud jääksid tööta), kas ta komistab mõrva otsa või mitte?
Vastus: tema ei komista, aga taimetoitlasest sümpaatne naaber, kes läheb metsast aiamaale mulda tooma küll. Eks ju... Kaeva meeter eemal ja elu kulgeb edasi kui siidi, aga ei.
Teine küsimus: kas politsei oskab piisavalt hästi oma tööd teha ja kurjategija kätte saada või on proua Craig üksi targem, kui kõik mundrikandjad kokku? Vastuse leiab raamatust.
