Kriisistaabi meditsiinijuht: praegu on olukord selline, et istume vaikselt püssirohutünni ääres ega tea, kas tuluke hääbub või plahvatab
Kolonel Ahti Varblane on kaitseväe akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse ülem-arst, aga praegu terviseameti kriisistaabi meditsiinijuht ja hädaolukorra meditsiinijuhi asetäitja. “Praegu töötame välja plaani, mis saab, kui lähme eriolukorrast tagasi normaalsusse, aga kuidas olla valmis ka selleks, kui haigusjuhtumite arv jälle kasvab ja tagada ravivõimekus. Kujundlikult öeldes tegeleme kindlustustöödega,” selgitab dr Varblane oma praegust tööd. Ja kui palju selle paljude tundmatutega võrrandi lahendamise käigus kohvi kulub? “Õnneks ei lähe väga palju, pahatihti läheb tavatööl rohkem,” muheleb dr Varblane.
Dr Arkadi Popov on viimastel nädalatel saanud ohtralt eetriaega ja tõusnud ilmselt Eesti tuntuimaks arstiks. Dr Varblane on jäänud veidi tema varju, kuid tegelikult ei saa tema rolli alahinnata, sest just tema juhtis mõned aastad tagasi ekspertrühma, milles kriisideks valmistuti. 2016-2017 juhtis ta kriisiaja tervishoiukorralduse kontseptsiooni väljatöötamist riigikantselei juures ellu kutsutud ekspertrühmas. Kui toona oli teooria, siis nüüd - puhas praktika.
Kui hästi riik siis eksami tegi ja koroonakriisiks valmis oli? Doktor Varblane ei lase end provotseerida ja alustab kaugemalt. Jah, üks stsenaariume, mida kriisiks valmistumisel käsitleti, oli epideemia. “Kriisiks valmistumine on nagu kindlustuse ostmine. Kui sa ostad auto, siis kas teed ainult kohustusliku liikluskindlustuse, või ostad kaskokindlustuse ka? Või teed lisaks veel superkasko?” toob ta näite ja selgitab, et kui kriis oleks igapäevane või selleks oldaks nii hästi valmis, et ühtegi ootamatust ette ei tule, siis polekski see kriis.
“Kriisiks ei saa teha detailseid plaane. Oluline on aru saada, milliseid probleeme saad lahendada käigult ja pead ka aru saama, kus on aeg teha kärpeid,” räägib ta. Plaanilise ravi piiramine oli üks selline näide, milel eesmärk oli tekitada nii töötajate kui voodikohtade ressurssi, et vajadusel koroonahaigeid kiiresti ravida.
Seega kriisi olemuslik osa on tundmatus. Seda arvesse võttes hindab dr Varblane meditsiinisüsteemi valmidust heaks. “Haiglate, kiirabi ja perearstide süsteem on tulnud toime väga hästi. Kui eelhoiatus oli jõudnud Eesti pinnale, käivitasime kõik süsteemid ja praegu näeme, et ressurssi on kõvasti rohkem, kui vaja on,” ütleb ta. See pole siiski põhjus hõisata. “Praegu on olukord selline, et istume vaikselt püssirohutünni ääres ja ei tea, kas selles hõõguv tuluke hääbub ära või plahvatab,” toob ta dr Varblane näite.
Süsteemi valmidus on üks asi, varude kogus teine. Maskidega tekkis omaette kriis. Kui palju maske pidanuks meil siis kuskil punkris varuks olema? “Me ei saa kõike omada, ja tarnearskused võivad tekkida, see on selge,” kommenteerib dr Varblane. Ta on seisukohal, et jah, Eestil võiks varusid rohkem olla, kuid ta rõhutab ka, et olukorra lahendamine algas kiirelt.
Nagu ikka ja alati, on hea tahe üks asi, aga rahapuudus teine.
Ekspertrühm, mida dr Varblane juhtis, töötas kaks aastat ja koostas tegevuskava, mis kinnitati 2017. aasta lõpus. Üht-teist läks kohe käiku (näiteks alustati koolitussüsteemiga), osa täpsemaid tegevusplaane on koostamisel, aga osa jäi ka raha taha. “Paljud asjad tahtsid saada väga palju raha, ja seda ei tulnud,” ütles ta.
Milliseid meie nõrku külgi kriis juba välja toonud on? “Iga kriis näitab nõrku kohti kätte, aga praegu on vara teha järeldusi,” ütleb dr Varblane esmalt. Siiski on ta nõus nimetama ühe puudujäägi. “Kõige nõrgem koht on süsteemne kriisiks valmistumine. Puudu on (kriisi-toim.)koolitustest,” selgitab ta. Demokraatlikud ja aeglased otsustusprotsessid kriisiolukorras ei toimi ja arvestama peab muutujaid, mida tavaolukorras pole. “Kriisikoolituse vähesus annab tunda, nii nagu kaitseväelasena annab tunda, kui sõduri baastreening on nõrk,” toob ta näite. Kaitseväelised näited ei ole juhus. Kaitsevägi ongi meditsiinisüsteemi katastroofide alal harinud.
Praegune kriis õpetab meid kiiresti ja efektiivselt, kuid see ei tähenda, et edaspidi võib kriisiks valmistumistele raha kulutamisest loobuda, sest kogemus on juba käes. “Öeldakse küll, et jalgrattasõitu ei unusta, aga nagu paljude muude tehniliste asjadega: sa suudad ka kümme aastat vahet pidades vändata, aga hästi sõitmine nõuab trenni,” toob dr Varblane vana tuntud näite uues kuues esile.
Ühte pikaajalisemat mõju meditsiinistaabi juht siiski loodab: arusaamist sellest, et viirushaiguste levikut saab pidurdada ja seda tuleks teha ka tavalisel nn “külmetushooajal”. “Meil on mõtlemises kinni, et on normaalne, kui oktoobrist aprillini on tilk nina otsas, aga tegelikult ei ole see nii. Tegemist on viirushaigusega ja see tilk nina otsas on ägeda infektsiooni tunnus,” sõnab ta.
Eestis on siiani olnud normaalne, et haigena minnakse tööle, poolhaige laps saadetakse lasteaeda ja nuusates-köhides käiakse poes. Nüüd koroonaviiruse puhul on õpitud käitumist - ennekõike haigena kodus püsimist - tuleks kasutada kõigi viirushaiguste puhul. “Kui elanikkond sellest (koroonakriis - toim.) õpiks, kui saaks aru, et see on tema vastutus. Kui sina lähed haigena tööle, oled sina süüdi selles, et teine inimene haigeks jääb või sureb ära.”
Sest kriisiks valmistumine ekspertrühmade tasandil on viiruse puhul ainult tagajärgedega tegelemine. “Kõik algab iga inimese enda käitumisest. Meditsiin tegeleb tagajärgedega, viiruse leviku eliminieerimisega peaks tegelema inimene ise,” sõnab ta.
