Iga Hancocki raamat on kui küünal sipelgapesas. Kümned teadlased ja teadusajakirjanikud asuvad jõuliselt tema teooriaid ümber lükkama. Hancock tituleeritakse pseudoteadlaseks ja pseudoarheoloogiks ning tema ideid naeruväärseteks.

Hancock vastab raamatuis samaga, kirjeldades, kuidas end päristeadlasteks pidavad persoonid jäävad traditsioonilise ajaloo kirjeldamisel jänni, suutmata oma teooriaid tõestada ning lükkavad kõrvale kõik, mis nende arvamust vähegi kõigutab. Mõistagi. Kui Hancockil oleks õigus, tuleks kõik senised teadustööd kuulutada makulatuuriks ning professoritiitlid tühistada.

Seda, et Hancockil on osaliselt õigus, oli sunnitud möönma 175. sünnipäeva pidav ajakiri Scientific American oma mahukas raamatu „Jumalate jäljed iidses Ameerikas” retsensioonis. „Jah, teadlased ei oska alati kõike selgitada ja tõestused puuduvad, kuid mis ei tähenda automaatselt seda, et Hancocki teooria oleks õige,” kirjutati artikli alguses ning materdamine läks lahti.

Kusjuures teadlaste vihast sõimu kuulevad kõik, kelle väited tavapärastest erinevad. Hancock toob raamatus välja lahingu, mille algatas paleontoloog Tom Demere, kui avaldas pärast väljakaevamisi San Diego lähistel artikli ajakirjas Nature – mida mõistagi põhjalikult retsenseeriti – et ta leidis tõendeid 130 000 aastat vanast inimasustusest. USA arheoloogide kogukond ründas viivitamatult. Dallase Southern Methodisti ülikooli esiajaloo professor David J. Meltzer: „Kui te kavatsete uue maailma inimaasustuse jalugu üheainsa äkilise hoobiga rohkem kui 100 000 aastat tagasi paisata, siis peaksite seda tegema praegusest palju põhjalikumate arheoloogiateadmistega. Ma ei usu seda, mida mulle püütakse pähe määrida.” Ehk siis probleem ei peitu San Diego leidudes vaid selles, et Demere on paleontoloog, mitte arheoloog.

Hancock võttis enda sõnul kokku Ameerika esiajaloo andmed, korrastas need ja hakkas uurima, kas kuskil paistab suurem pilt, mida varjavad paljude valdkondade – arheoloogiast geneetikani, astronoomiast klimatoloogiani, agronoomiast entomoloogiani ja geoloogiast paleontoloogiani – tuhandetesse teadusartiklitesse pillutatud üksikasjad. Ning jõudis järelduseni, et Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Amerika ajalugu tuleb ümber kirjutada.

Mitmes varasemas raamatus keskendus Hancock kauge mineviku kõrgtsivilisatsiooni otsingule ja arvab, et tema pingutused on vilja kandnud. „Jumalate jäljed iidses Ameerikas” kirjeldab ta 1449 viitele tuginedes – need on kõik ära toodud raamatu viimasel 103 (1) leheküljel – et...

* Jääajal eksisteeris üleilmne meresõidutsivilisatsioon, mis kaardistas tollast Maad hämmastava täpsusega ning lahendas ka geograafilise pikkuse määramise probleemi, millega meie tsivilisatsioon tuli toime alles 18. sajandi lõpul.

* See tsivilisatsioon kaasas tulevasi põlvkondi spetsiifilistesse, religioossetesse kombetalitustesse kätketud tegevustesse, mis õpetas neile põhjalikult taevatsükleid ja Maa hoidmist.

* Põhja-Ameerikas arenenud tsivilisatsioon oli ületanud kangide ja lihtmehhanismide kasutamise taseme ning oskas manipuleerida aine ja energiaga, kasutades selleks teadvuse väge.

* Üleilmne kataklüsm – kui meie planeeti laastas parv lagunenud komeedi fragmente – mille kese tabas Põhja-Ameerikat, hävitas kunagise kõrgtsivilisatsiooni.

Kas tõde või vale? Lugeja otsustab.