Adler-Olsen ei trambi mööda kindlat rada ehk ta ei kirjuta üheülbeliselt, vaid haarab kord siit, kord sealt nurgast. Jah, peapersoonid – lahendamata kuritegude osakonna juht Karl Mørk ja tema lahedad abilised Assad, Rose ja Gordon – on ikka samad, ent avanevad igas uues loos üha enam.

Eesti keeli ilmunud seitsmenda Q-osakonna raamatu stsenaarium on... Ütleme, et särtsakas, dramaatiline, lõbus ja nukker. Justnagu salat. Kusjuures... Kas just tõepärane, aga eluline.

Lugeja on seisab seekord justkui teedevahelisel alal ja jälgib, kuidas tegutsevad miinusmärgi ja plussmärgiga tegelased. Ta teab, mis toimub, kes on süüdi – noh, mitte alati, aga enam-vähem – ning kuidas tegutseb Mørk & Co.

Tont nende kurjategijatega, aga kõige dramaatilisem ses raamatus on Rose – nutika, särtsaka, äraarvamatu, impulsiivse jne... – osakonna sekretäri minevikku vaatav stoori. Totaalne perevägivald... Olla aastaid isa süljetops, tütar, keda vaid mõnitatakse ja kes ei tee iial midagi hästi, õigesti ega korralikult. Ja siis, tütre silme all (või hoopis tütre kaasabil) lahkub isa räigel moel siitilmast. Minevikukummitused on hävitanud Rose vaimu, ta kirjutab enesetapukirja – vajalik kogus tablette on juba koos – ent siis... muutub asi veelgi hullemaks.

Ent on neidki, kelle elu on lill. Tänu Taani suurepärasele sotsiaalsüsteemile, mis pillub kroone kõigile, kes vähegi küsida viitsivad. Ja viitsijaid on, sest ei hakka ju enesest lugupidav beibe tööga oma küüsi rikkuma või soengut sassi ajama. Eriti kui hinges on kripeldav soov saada rikkaks moel või teisel – varastades, pettes, röövides, abielludes... Ent seni võib näiteks rasestuda ja rasestuda ja rasestuda ning lapsed ära anda, Taani riigil pole lastest lugu, kuid tulevasi emasid toetab kopsakalt. Ja suhkruissidki poetavad üht-teist... Kui kolm säärast beibet – nende mõttemaailm ja arusaam eksistentsist on suurepäraselt lahti kirjutatud – hakkab juhtuma.

Paraku on igale jõule vastujõud. Kui sotsiaaltöötajal Anne-Linel avastatakse rinnavähk, rebib see tema hinge valla ning tegelikud tundmused kerkivad vulkaanina esile. Mille kuradi pärast röövivad mõttetud beibed Taani riiki? Või õigemini, miks nad üldse planeedil Maa eksisteerivad? Elavad, kui tema, aus töömesilane, on minemas?

Kui Kuninga aiast leitakse mõrvatud naine, siis ei tohiks see häirida Q-osakonda, aga häirib, sest juhtumis on sarnaseid jooni ammuse kuritööga. Ent see pole peamine, miks Q-kamba jutule minnakse – politseis on neid kavalpäid, kes arvavad, et Mørk tuleb tõmmata võimumängudesse, sest mees on võimeline olema lipp, mitte ettur.

Ent nagu kõigest sellest veel vähe oleks, määritakse Mørkile, kelle elu unistus on istuda keldriruumides, kus ta osakond paikneb ning mitte tähelepanu äratada, pähe osa tõsielulises politseisarjas.

Need, kes on Mørki, Assadi ja Rosega varasemast tuttavad – ehk siis nende fännid, sest teisiti pole võimalik – saavad aru, et „Selfid” on pilgeni täis katkematut dramaatilist-kurblikku-rõõmsat-humoorikat-iroonilist actionit.