Kuradi jõmpsikad, puhuvad maleva ainsal fanfaaril toru tatti täis...

Elo Seliranna raamat „Punane päevik” kirjeldab nõukogude Eesti elu irooniat ja huumorit, mitte tumedaid toone kasutades.

Ei saa öelda, et oleks selliste raamatute buum, kuid viimastel aastatel on ilmunud rohkesti lapselikke mälestusi elust nõukogude Eestis, tähtteoseks mõistagi Leelo Tungla triloogia „Seltsimees laps”. Paraku on mõnigi neist raamatuist liiga tumeda tooniga, justkui kirjanikud võtaksid snitti meie presidendiproua sõnumist, et nõukaaeg oli masendav.

Jah, meie punaminevik oli tõesti masendav, aga mitte toona, vaid tagasi vaadates. Elu oli, nagu oli, aga elada tuli ja miks mitte naeratus näol.