Eelnevat kokku võttes... Kas noorem põlvkond, kel polnud võimalust noorena nautida vähemalt üle ühe legendaarsete Venemaa tsirkuse etendusi kas siis seal või siin, saab aru sellest maagiast, mis tekib, kui trummipõrina saatel astub areenile järjekordne artist: kloun, žonglöör, köietantsija, noaloopija, mustkunstnik...

Aga tühja sest maagiast, arvab küüniline pankuridaam, kui pärib teise ilma läinud onult tsirkuse. Raha on ainus, mis siinilmas maksab – inimesi võib pillutada siia ja sinna, firmasid likvideerida, aga raha jääb.

- - -

„Kakskümmend üks grammi,” Lise vaatas ukse poole.

„Mida?”

„See oli viimane, mida ta enne lahkumist ütles. Et ma olen raudselt kakskümmend üks grammi saledam kui alustades. Mida ta sellega mõtles?”

„Sinu hinge.” Naeratus venis laiemaks. „Mingi Ameerika arst kaalus inimesi enne ja pärast surma ja jõudis järeldusele, et nad on kaotanud kakskümmend üks grammi.”

„Imetore. Nii, et mul ei ole hinge.”

„Aga selle eest oled sa tubli pataka raha teeninud.”

- - -

Nüüd on Lisal tsirkus. Selge. Müüme maha, teenime mõned miljonid Norra kroonid. Ainult et asi pole nii lihtne. Vastavalt testamendile peab Lisa juhatama viit etendust tsirkuse direktorina ja tribüünid peavad olema üsna täis, muidu jääb ta pärandusest ilma.

Tsirkuse direktor olla... See ka mõni mõis. Ainult et esmalt tuleb sõbraks saada elevandiga, siis trupi liikmetega, siis... Aga kui miljonid terendavad silme ees, pole miski võimatu.