ARVUSTUS| Hukule määratud armastus

Mullune tippfilm „Põleva tütarlapse portree” on ilus, kuid paratamatult kurb kahe naise kiindumuse lugu.

Arvestades viimaseil päevil meedias domineerinud teemasid maandub üks mulluse filmiaasta tippteoseid „Põleva tütarlapse portree” kino Artis ekraanile õige heal ajal. Auhinnatud prantsuse lavastaja Céline Sciamma Cannes’i filmifestivalil parima stsenaariumi eest pärjatud linalugu räägib aristokraaditütre ja teda maalima palgatud naiskunstniku vahel tärkavast armastusest.

„Homototalitaarne ajupesu!” võib juba konservatiivsest kõlakojast kuulda. Üks vähemusevaenulikke tuumarusaamasid on ju see, et ühiskond peaks naasma mingisse muinasnormaalsusse, kus mehed olid mehed ja naised olid naised, armastus ja abielu oli võimalik vaid kummastki ühe vahel ja keegi ei mõelnudki mingist koos- ega – jumal hoidku – homoabielust. Võta näpust, selline normaalsus tähendas muu hulgas seda, et paljud teemad, soovid ja tunded tuli alla suruda ja endasse peita.

„Põleva tütarlapse portree” pole kantud ideoloogiast ega soovist 21. sajandi soodiskursuses kellelegi sisse sõita, vaid ennekõike empaatiast ja huvist inimeste vastu oma ajas, ruumis, kombe- ja tundemaailmas. Nii ajastu – 18. sajandi lõpp – kui ka peategelaste vahel laiuv klassilõhe määravad eos, et midagi peale distantseeritud kliendisuhte nende vahel olla ei saa. Seda teavad ka Noémie Merlanti mängitud Marianne ja Adèle Haeneli kehastatud Héloïse ise.