NÄDALA NÄGU: Andrus Kivirähk: opositsiooni jõuetu sahin
Ega see polegi ju eriline üllatus, et Reformierakonna jaoks ei ole esmatähtsad mitte väärtused, vaid lihtsalt võim. Ja et sotsid kujutavadki endast enamasti selliseid viisakaid nohikuid, kes valjusti kõnelemise asemel pomisevad ja järskude liigutuste tegemise asemel vaikselt õõtsuvad.
Reformierakonnale on esmatähtis võim, sotsid aga kujutavadki endast viisakaid nohikuid.
Ent ikkagi võttis esimesel hetkel veidi nõutuks, kui mõlema erakonna esimehed teatasid, et pole nõus andma oma allkirja praegu väga populaarsele pöördumisele, millega soovitakse, et abieluseadust muudetaks nii, et see laieneks ka samasoolistele paaridele.
Tegelikult on ju tegemist lihtsa olukorraga. Sa kas oled millegi poolt või sa oled millegi vastu. Kui oled poolt, annad allkirja, kui oled vastu, keeldud, ja pole vahet, milliseid põhjendusi sa enese välja vabandamiseks kuuldavale tood. Muidugi, ega kõik inimesed ja erakonnad ei peagi abielu mõiste laiendamist toetama. EKRE on vastu ja ütleb selle ka ausalt valju häälega välja.
Seda ausat valju häält ootaks oma aadete kaitseks ka opositsiooni hulgast. Ent kui seda ei tule ja selle asemel kostab jõuetut sahinat, nagu roomaks vihmauss läbi rohu, pole ka mõtet liberaali teeselda. Siis on selge, et mõned väärtused pole piisavalt olulised, et nende nimel võidelda, et nende nimel keegi välja vihastada, et nende nimel kaotada ehk tulevikus mõni hääl. Ehkki, eks neid hääli kaob nüüd nagunii, sest ma ei kujuta ette, miks peaksid kõik need tuhanded inimesed, kes andsid roheliste pöördumisele oma allkirja, toetama erakondi, mis on liiga arad, et sedasama teha.
Kurb on, et praegusele väga ebaprofessionaalsele valitsusele vastandub väga kahvatu, arglik ja jõuetu opositsioon.
Jutt sellest, et sellised algatused mängivad trumbid EKRE kätte, meenutab laulva revolutsiooni päevi, kui ka osa seltsimehi arvas, et kui öelda ausalt ja otse, et Eesti peab saama vabaks, toetame sellega Moskva tagurlasi ja lööme noa perestroikale selga. Ning kõnelesid kavala näoga isemajandavast Eestist, liidulepingust ja laialdasest autonoomiast. Ikka selleks, et jälgi segada ja suitsukatet teha, aga Moskva vanameelseid ära petta ometi ei õnnestunud ja lõpuks sai Eesti ikkagi iseseisvaks.
Samamoodi ei veena ka Eesti vanameelseid mitte kuidagi selles, et roheliste algatus kujutab endast rünnakut traditsioonilise perekonna vastu, aga opositsiooni „riigimehelik” manööverdamine ei kujuta. Kooseluseadus on ere näide, kuhu viib silmakirjalik susserdamine ja soov mitte kedagi vihastada. Lõpuks on „pole liha ega kala” laadis lahenduse peale kõik vihased. Vanameelsed soovivad iga hinna eest selle seaduse tühistamist, liberaalid rakendusaktide vastuvõtmist ja kaval plaan voolida valmis midagi nii libedat, et kellelgi poleks kusagilt kinni haarata, jookseb tühja. Lihtne küsimus nõuab lihtsat ja ausat vastust, mitte keerutamist ja taktikalisi mänge.
Kooseluseadus on ere näide, kuhu viib silmakirjalik susserdamine ja soov mitte kedagi vihastada.
Muidugi võib allkirja andmisest keeldumise taga olla ka lihtlabane uhkus: kuulsusrikka ajalooga parlamendiparteidel ei sobi ometi toetada väikese ja marginaalse roheliste erakonna algatust. Ent mis parata, kui endil on püssirohi otsas! Kurb on, et praegusele väga ebaprofessionaalsele valitsusele vastandub väga kahvatu, arglik ja jõuetu opositsioon.
