Lapsevanemad olid kodus hädas. Otsisid abi sotsiaalmeedia kogukondadest ja püüdsid 8. klassi matemaatikat või 9. klassi füüsikat ise läbi hammustada ja oma sõnadega lapsele selgitada.

Õpetajad haarasid tänulikult igast digitaalsest õppematerjalist nagu uppuja õlekõrrest, pühendunumad soetasid endale salvestustehnikat, et kiirkorras videotunde luua. 

Ometi on Eesti riik viimasel kümnendil investeerinud digitaalsesse õppevarasse miljoneid eurosid. Milles asi, miks sellest ei piisa?